“Juhina on su igapäevane elu nagu treening viimase hingetõmbeni: pead ennast harima, pead harima teisi, magad vähe ja halvasti jne,” ütles Olari Taal täna ilmunud Postimehe Arteris.
Taal jätkab: “See ei ole võimalik, et meil ei ole häid juhte piisavalt. Arvan, et kui nii väike rahvas on jäänud ellu oma keelega, siis on tõenäoline, et sel rahval on protsentuaalselt mitmeid asju pisut rohkem kui mõnel teisel rahval. Tõenäoliselt selliseid geene, mis teevad inimesi omanikeks või mis teevad juhiks, on meil rohkem.”
Mulle Taal meeldib. Mõjub maalähedaselt ja väga konkreetselt. Ja olles temaga mõned korrad ajakirjanikuna kokku puutunud on ka selge, et see esmamulje veidi tahumatust ja sirge ütlemisega mehest võib olla petlik. Kui vaja, oskas ja oskab ilmselt praegugi Taal inimestega oma huvides mängida.
Ning samas pole tegu eksimatu üliinimese või superjuhiga ning ta tunnistab ja teab seda isegi. Meenub Daiwa afäär ja ühtteist veelgi, ent need tunduvad tagantjärgi pigem lisavat Taali arvamusele kaalukust.
Eesti tippjuhtide seltskonnast eristub Taal aga tugevasti ühes – ta on kaheldamatult kõige värvikama sõnakasutusega tegelane. Tema intervjuusid lugeda on nauding, meenub üks tsitaat tema kullafondist, mis on läinud käibesse ja kasutusele. Nii mälu järgi tsiteerides: /(oli midagi seotuna riigi tegevusega)…/ on nagu püksi pissimine – alguses on soe ja mõnus, hiljem aga märg ja külm.
Sõnaga, kui peaks vaja olema koostada Eesti tähelepanuväärsemate ja karismaatilisemate juhtide TOPi, siis Taal paigutuks minu nimekirjas TOP 10sse kindlasti.
