Ärisõnastikus on üks sõna, mis pretendeeriks tõenäoliselt enim vääriti mõistetud sõna tiitlile. Kui selline võistlus korraldataks. See sõna on „strateegia“. Iga kord, kui seda sõna mainitakse, kangastub silme ette hulk keerukaid ja vähemkeerukaid mudeleid ja paks paberipakk. Mida, muuseas, keegi enam tähtsast „Strateegia“ nimelisest kaustast välja ei võta. Ja nüüd, kui majandus langeb, tuleb ju strateegiat muuta. Vrrr…
Unusta strateegia. Unusta missioonide, visioonide, põhiväärtuste otsimine, leidmine ja sõnastamine. Need on tegevused, millega on mõnus ning vahest ka kasulik aega viita headel aegadel. Praegu on sul aga vaja lihtsalt plaani, kuidas sa kavatsed võita. Kuidas sa kavatsed sellest jamast välja tulla. Sul on vaja mänguplaani, mis tooks sinu ettevõtte ja sinu töötajad taas platsile. Võitma.
Minu jaoks on endiselt üllatav, kuivõrd suur hulk firmajuhtidest tegeleb arvamisega: Ma arvan, et me peaksime müügile rohkem panustama; mulle tundub, et võib-olla peame kulusid veel kokku võtma; võib juhtuda, et äkki äripartner ei jaksa enam maksta. Eks näis, mis saab, hoiak. Jaanalind, nagu kirjeldas seda tüüpi juhte Äripäeva peadirektor Igor Rõtov.
Teine anakronistlik nähtus tänases majanduskontekstis on nn softid eesmärgid. Meie eesmärk on kasvada suuremaks, olla oma valdkonnas parim teenuse pakkuja, eesmärk on olla parim äripartner. Ja nii edasi. Vabandust, aga aeg on softid jutud tasku panna. Need ei ole eesmärgid, need on ritta lükitud toredad ja armsad sõnad, millel tegelikult puudub sisu. Nii tähenduslikus (kas see tekitab emotsioone?) kui ka konkreetselt mõõdetavas mõttes. See ei ole mänguplaan, millega platsile võitma minna.
Milline võiks siis mänguplaan välja näha? Kahes osas.
Esiteks, plaan raha sissetoovate tegevuste osas. Ehk eesmärk. Tegevused. Mõõtmine. Kindlasti on sul olemas aastaeelarve ja mingi projektsioon selleks aastaks. Ja nüüd… pane see kõrvale. Oluline on, mida sa teed lähema kahe-kolme kuu jooksul. Veebruar-märts-aprill. Kui palju sul on vaja kuus käivet teha, et oleksid platsil. Ja veelgi olulisem – mis on need konkreetsed tegevused, mida sinu inimesed raha sisse toomiseks teevad. Ja mida nad peaksid tegema. Konkreetselt – mitu kõnet, mitu tükki päevas, mitu kohtumist kliendiga, mitu projekti ja mis ajaga jne. Iga tegevuse kohta tasub küsida ja mõelda – kas see toob firmasse raha? Kui vastus on ebalev, siis otsi üles põhjus, miks seda tegevust on vaja teha. Kui head põhjust ei leia, siis…tead isegi.
Oluline on hakata mõõtma just neidsamu konkreetseid tegevusi ning teha seda kindlasti sagedamini kui seda on kvartal või kuu. Kui sa ei tea, mida inimesed firmas teevad ja mis neist tegevustest raha sisse toob, on raske efektiivsemaks muutuda. Mis on tegevused, mida peaksid mõõtma iga päev, iga nädal, iga kuu? Need on ka tegevused, millele peaks selgelt olema suunatud inimeste fookus.
Mänguplaani teine osa on inimesed. Ehk teisisõnu, kuidas tuua kohkunud ning heitunud inimesed tagasi platsile. Ja mitte lihtsalt platsile, vaid ka võitma. Äris, nagu ka spordis, on küsimus domineerimises. Mänge ei võideta mitte ainuüksi selle pärast, et sul on parem äriplaan või paremad oskused. Mänge võidavad need, kes domineerivad, kes oskavad end maksma panna, kes usuvad enda tegemisse ning kes samal ajal oskavad lugeda märke ümbritsevast keskkonnast, konkurentidest ja teha neist järeldusi. Ja kohanduda.
Seega, sinu ülesanne on tuua nii kiiresti kui võimalik oma inimesed tagasi platsile domineerima. Kuidas seda teha? Ainult n.ö innustavast kick-off üritusest ei piisa, ehkki ka see on vajalik. Loomulikult on esimene eeldus eelpool kirjeldatud plaani olemasolu – see loob tunde, et meil on olemas siht, me teame ja usume neid tegevusi, mis töötavad ja mida tehes meil läheb hästi. Ent sellestki jääb väheks.
Tõmba oma firma lahti ja näita inimestele, mis toimub. Näita, kust firma raha teenib, näita, milline on eri tegevuste mõju firmale. Näita mõõtmistulemusi ja tähista väikesi (ja loomulikult suuri) võite. Just konkreetsete tegevuste osa – tunnusta enim kõnesid teinud müügimeest, enim tükke valmis teinud töölist jne. Mõtle läbi, mis on see info, mida inimesel läheb vaja tema töö tegemiseks. Ning siis korruta see kolmega ja lao kõik inimeste ette. Pigem rohkem kui vähem.
Võib-olla isegi olulisim vahend või tegevus inimeste platsile toomiseks on aga follow-up rutiinide sisse viimine. See tähendab regulaarseid ülevaatusi, kui vaja, iga nädal, kui vaja, iga päev. See tähendab koos inimestega üle vaatamist, mis toimus, kes kui palju ja mida tegi. Mida me õppisime ja kui tegevus oli edukas, kas saame seda veel kusagil rakendada? Ning see tähendab iga kord ka küsimuse püstitamist: kas see on see tegevus, millega me oleme platsil tegijad, domineerijad?
Missioon, visioon, väärtused. Soovitan need asendada mantraga – kolme-nelja-viie sõnalise lausega, mis ütleb, mida sinu firma teeb ja miks see on tähtis. See on kõik, mida sa vajad, et inimestes tekitada emotsionaalne seos firmaga. Väärtusi aga sa lood juhina ise, need ei muutu teistuguseks, kui sa need kirja paned. Inimesed vaatavad sind, juhti, sinu käitumist eri olukordades ning väärtused ongi olemas ja kehtivad. Kui sa teed konkreetse plaani, lepid kokku eesmärgi, kaasad teekonnale inimesi ning hoiad samal ajal pidevalt kätt pulsil ja kohandud, siis sa oled juht, kellega tahetakse platsile minna. Võitma.
Artikkel ilmus ka www.juhtimine.ee leheküljel.
