Minu Äripäeva blogis üllitus üks lugu, mille ka siin teile lugeda toon:
Aja olemasolu ainukene põhjendus on selles, et asjad ei juhtuks ühekorraga. Nii kinnitas Albert Einstein, kelle tuntuim tükk inimkonnale käsitles just aja ja ruumi seoste suhtelisust ehk relatiivsust. Viimaste kuude sündmused on muutnud juhtide suhtumist aega, valusat rahas mõõdetavat kinnitust on saanud väide, et me ei saa aega viites raisata aega, vaid iseennast.
Kindlasti on juhil ja organisatsioonidel olemas 2009. aasta eelarve ning aasta eesmärgid. Ent küsimus on: kui palju neist kavadest ka tegelikult täna tegevustena laual on. Savijalgadele panevad plaani küsimused nagu milline oli ajahetk, millal on plaan tehtud kuni selleni, kas üldse on võimalik tänases olukorras tulevikku mingis mõistlikus horisondis ette prognoosida.
Barack Obamale, nagu tema eelkäijatele USA presidendi ametis, antakse 100 päeva aega oma agenda elluviimisel esimeste tõsiseltvõetavate märkide tekitamiseks. USA ja maailma üks tuntumaid konsultatsioonifirmasid Boston Consulting Group soovitab aga ka ettevõtetele teha oma 100-päeva plaan. Mitte agenda märkide näitamiseks, vaid ellujäämiseks. Ja teha seda just nüüd, ajal, kui iga järgmine prognoos on võrreldav hiromantiaga ning jõulisemalt, kui kunagi varem, kehtib ütlus “cash is king”.
Miks “esimese” 100 päeva plaan? Sest need on esimesed 100 päeva. See, mis toimus varem, ei kordu enam. Need reeglid, mis kehtisid aastal 2007-2008, ei kehti enam. Need ärisuhted, mis olid aasta tagasi, on täna hoopis teise varjundiga. Parimast äripartnerist võib halvemal juhul saada suurim võlglane (uuringute järgi on äride suurimad võlglased just “vanad-head” äripartnerid, keda usaldatakse rohkem).
Olen ka üsna veendunud, et paljud asjad, mida juht lähema 100 päeva jooksul „avastab“, on midagi, mida ta pole kunagi kohanud. Juhtide ees on igalühel oma Pandora laegas, mis on juba tugevasti irvakil ning millest voolab välja sündmusi ja arenguid, milledest enamike puhul eelistaks juht näha seda, et nad jääksid välja tulemata ja saladuseks. Ent laegas on lahti ja seda kinni enam ei saa panna.
Ärid ja organisatsioonid on tegelikult paljuski 0-punktis, kus tuleb jõuliselt ümber hinnata oma senised eesmärgid, tegevused, tulemused. Me ei ole sellises olukorras enne olnud, ükski kriis ei kordu samalaadselt. Seega oleme kõik praeguse kriisi ees kollanokad, mõnedel on lihtsalt tänu varasemate kriiside üleelamisele otsuseid tehes n.ö sabajuurikas veidi sügamavalt maas.
Ent miks teha plaani just nüüd? Küsimus tundub uudiseid lugedes isegi veidi kohatu. Millal siis veel? Ees on kaks-kolm talvekuud ning kevad, mil sügisel kogutud ja talvel ära söödud pekikiht on kõhnaks jäänud. Ja veebruar-märts-aprill annavad esimese indikatsiooni, kui sügavalt ja pikaajaliselt on mõõn turult raha ära viinud.
On võimalik, et ajavahemik november kuni jaanuar, mil asjad läksid mitmes majandusharus tõeliselt halvaks, oli inimeste ja juhtide jaoks n.ö reality check´i aeg, mil igaks juhuks pandi tarbimisele ja investeeringutele pidurid peale. Ning et kevadeks on esimene hirm laabunud ja rahakotirauad taas veid enam avatud, mitte endises mahus, aga siiski. Ent on samamoodi võimalik, et see, mida nägime viimastel kuudel, oli ainult eelmäng veel sügavamale kuristikku vajumisele.
Ma ei näe ühtegi põhjust, miks peaks prognooside, olgu need head või halvad, tegijaid, praegu rohkem uskuma kui varem. Usun vaid seda, et tulemas on kuud, millel äritegemise ja ellujäämise seisukohast on võtmetähtsus. Ning see nõuab juhtidelt eraldi tähelepanu.
Miks just 100 päeva? Seepärast, et see on USA presidentidele antud kohanemise- ja tõestamise aeg? Kui kellelegi sobib see põhjenduseks, siis palun. Ent lisaks, see võib olla ka 150 päeva või 90 päeva. Oluline on, et juhtide mõtteviis muutuks aastapõhiselt äritsüklilt oluliselt lühema perioodi poole, mis võimaldaks kiiremini teada saada, mis töötab, mis raha sisse toob ja mis mitte. Sest võrreldes Barack Obama peamise “karistuse”, opositsiooni ja meedia kriitika, on ettevõtete karistaja turg väga konkreetne ja ühese sõnumiga: kui äri ei suuda kohanduda, siis ta lõpetab tegevuse.
Oma 100-päeva plaani tegemisel on veel üks oluline plusspool. See võimaldab teha suuri ja vajalikke muutusi oluliselt kiiremini, kui tavapärased “selle aasta oluline siht on…”. Täna kehtib täie jõuga ütlus: selleks, et asjad saaksid tehtud, on vaja kahte asja – plaani ja liiga vähe aega. Ning tagasi tulle loo alguse kangelase Albert Einsteini juurde, kelle suust pudenenud kulda on hea parafraseerida: võimalus on alati keset raskusi.
