Loen üht toredat raamatut “Managing Yourself” psühholoog Paul Morgani sulest. Ja leian sealt päris toredaid tükke, eelkõige inimese käitumisest ja enda muutmisest. Seni loetud muutumise raamatutest sisaldab see kõige vähem esoteeriliste kalduvustega eneseabi mulli, asjad on konkreetsed ja erinevalt väga paljudest enes-muutmise-abi-raamatutes imepärast paranemist Morgan ei luba. Aga tükkidest, õigemini praegu ühest tükist.
Milline on seos meie sisemiste tõekspidamiste, peades asetseva psühholoogilise kaardi ning käitumise vahel? Morgan näitab seost kolmes kohas: tunded, mõtted ja tajud. Suur osa psühholoogilise kaardi tükkidest tekib siis, kui oleme noored ning neist saab osa viisist, kuidas me mõtleme. Ja aja liikudes kipuvad need asjad sügavamale kaevuma. Ja sageli nii sügavale, et me enam ise ei ole teadlikud nende olemasolust.
Tunded. Meil kõigil on olemas oma nn mugavustsoon, kus me igapäevaselt askeldame. Seal olla on turvaline ja mõnus, inimesed, kes seal rongi liiguvad, on vanad tuttavad ja tegevused, mida teeme, ei tekita meis reeglina olulist ärevusetunnet. Küll aga tekib ebamugavustunne niipea, kui mugavustsoonist välja astume. Olenevalt sammust võib meile ligi tulla mälu kaotus, kuivav suu, nohu, hingeldamine, halvemal juhul paanika hoog või minestamine jne. Lihtsaim viis kirjeldada, kuidas ebamugavustunne mõjutab meie käitumist on mõelda tagasi eksamite tegemisele – no mõnikord oli kõik, mida õppisid, nagu peoga pühitud. Ehkki õpitud said mõnikord isegi üsna korralikult.
Mõtted. Mis mõtted tekivad, kui midagi ei lähe päris nii, nagu arvasid või ootasid? Mis mõtted tekivad, kui sulle tundb, et eesolev väljakutse käib vist ikka üle jõu? Reeglina hakkad sa pidama endaga “kahekõnet”. Ning kui enesehinnang on madal ja enesekindlus kõigub, siis kipub sinu “vestluskaaslane” peas kinnitama sulle, et tõenäoliselt sa ebaõnnestud. Kusjuures huvitaval kombel on tema argumendid väga veenvad. Ja mis juhtub, kui väljakutse olukord käes? Ei pea olema Sigmund Freud või Karl Jung, et prognoosida madala enesehinnanguga tehtava väljakutse ebaõnnestumise suurt tõenäosust.
Tajud. Nägemine, kuulmine, kompamine, maitse ja lõhn. Neist kolm esimest on igapäevaelus peamised, ehkki meelde jäämise koha pealt peetakse kõige mõjuvamaks lõhna. Nende viie tajumise vormiga tegeleb aga meie peades asi, mille nimi on retikulaarne aktiveeriv süsteem (RAS). Tema on see, kes valib, millised sinu ümber toimuvad asjad on tähtsad ning millele sa oma tähelepanu suunad. Tema on ka see, kes selekteerib, millist infot sa enda teadvusesse tõmbad. Ja ta töötab samuti varasematest kogemustest tekkinud tõekspidamiste järgi. Kui sa oled ikka kogenud ja tead, et mingi asi on surmigav, siis hakkab RAS otsima sündumusest vaid neid märke, mis kinnitavad sinu usku. Kõik vastupidine filtreeritakse välja.
Morgan on toonud ka võrdluse, kuidas need kolm koosmõjus meie käitumist mõjutavad. Oletame, et on kaks inimest, Bob ja John (et mitte kedagi solvata, siis välismaa nimed :-)), kes peavad teatud päevad esinema suure hulga inimeste ees. Bob arvab endast, kui andekast inimeste ees kõnelejast, John aga on veendunud, et ta on inimeste ees kehvapoolne.
Mõtted: Bob – enesekindel, positiivne ootus; John – Negatiivne ootus, muretsemine, esinemise päeval mälu kaotus
Tunded: Bob – õnnetunne, nauding; John – hirm, ärevus, esinemise päeval kuivav suu, külm higi
Tajud: näeb positiivset vastukaja, positiivset peegeldust inimestest; John – näeb negatiivset vastukaja, tajub küsimusi rünnakutena, tajub probleeme oma esinemises
Käitumine e tulemus: Bob- hea esinemise jaoks psühholoogiliste barjääride puudumine; John – tugevad psühholoogilised barjäärid heaks esinemiseks
Seega, kunagi kogetu on moodustanud meie peades teatud kogemusmustri, mis paljuski kipub ka ära määrama, kuidas me maailma näeme ja kuidas sellesse suhtumine. Ja see omakorda mõjutab meie käitumist konkreetsetes olukordades. Kuidas seda muuta – lihtne on öelda: muuda oma mõtteid, analüüsi oma tundeid ja keskendu positiivsele. Seda öelda on oluliselt lihtsam, kui teha. Aga kuidas siis? Loen edasi, mida Morgan arvab…
