Minu Äripäeva blogis avaldus lugu, mille ka siin ära toon:
Oled sa seisnud inimeste ees ja punastanud. Mina olen. Keegi on teinud märkuse millegi kohta, mida sa oled just öelnud ja sulle tundub, et tõenäoliselt oled sa kõige rumalam inimene maailmas, kes ei tea tuhkagi, kelle arvamus ei lähe enam kellelegi korda ning kes ei suuda isegi oma ideed teistele arusaadavalt selgitada. Ja siis sa punastad. Kogeled midagi, ise samal ajal mõeldes sellele, mida nad küll sinust arvavad.
Midagi sarnast on praegu juhtunud ja juhtumas ettevõtete juhtidega. Juhtide pilk on pööratud iseendasse – küllap tundun oma meeskonnale kurjategijana, kuna iga kord, kui oma inimeste ette ilmun, teatan uuest koondamisest. Eneseusk on juba saapasäärestki välja kukkumas ning peamine olukord, mis unes silme ette tuleb (nendel kordadel, kui suudad uinuda), on excelis kukkuvate käibegraafikute esitlus ülemusele.
Ja sama toimub ka ettevõtetega. Organisatsioonide pilk on pööratud iseendasse, tegeletakse sedavõrd palju iseenda siseprobleemidega, et on kaotatud side välismaailmaga, võimalustega, mida välismaailm pakub ja mis seal endiselt on olemas. Kulude kokkuhoid on muutunud eesmärgiks omaette, kui sa ei koonda, siis koondatakse sind! Ent plaani, mida pärast kokkuhoidu tekkinud „kehaga“ peale hakata, pole. Ja ei tule. Vähemasti mitte seni, kuni juhid ja organisatsioonid ise kookonist välja ei tule.
Negatiivsetele sisekaemustele lisab hoogu asjaolu, et väljastpoolt lastakse endale ligi ainult sõnumeid, mis kinnistavad sisemist veendumust ja tunnet – eksperdid räägivad ju, et halb ja raske on ning ega paremaks ei lähe. Ja kuni sissepoole vaade prevalveerib, kuni tegeleme oma mahlas marineerimisega, on juhtidel jumala õigus – siis ei saagi paremaks minna.
Ent mismoodi näeks siis välja väljaspoole vaade, mismoodi ennast ja oma meeskonda taas mängu tagasi tuua?
Alustada võib silmade tõstmisest ja vaatamisest, mis tegelikult sinu ümber toimub? Kas absoluutselt kõik kliendid on pannud pidurid peale või on ikkagi veel mõned, kellega saab äri teha? Kuidas neid ära tunda? Mis on see valu just praegusel hetkel, mida sina hetkel oma kundedel saad leevendada või ellimineerida? Mis on see toode, mida inimesed sinult just praegu ootavad? Keskendu välisele.
Kuni sul pole mänguplaani, pole sul ka tegijaid, kes seda realiseeriks. Sest ilma plaanita, ilma lootuseta, kipub inimeste energia ja tähelepanu minema just enda sisse. Ja inimesed hakkavad tegelema üksteisele kirjeldamisega, kui raske hetkel on ning see sööb nii inimese kui organisatsiooni eneseusku nagu Ebola viirus. Need ei ole tegijad, kellega tagasi platsile minna.
Kulude kokkuhoid on hea ja kaheldamatult väga vajalik. Ent sa vajad ka lahendusi, kuidas äri edasi teha. Ja sa vajad inimesi, kes neid lahendusi ka ellu viivad. Lahendusi leiavad ja neid realiseerivad aga ainult inimesed ja organisatsioonid, kes käivad silmad lahti ja keskenduvad välistele võimalustele. Silmad maas punastamisest ja kogelemisest pole abi.
