Pean kahjuks sind kurvastama. Erinevalt varem ühes postituses väidetust, ei ole lihtsalt kordades rohkem tööd tehes võimalik saada maailmameistriks mistahes alal või valdkonnas. Täpsemalt, tehtud töö maht on üks oluline mõõdupuu. Kuid ainult töömaht, ainult ühe liigutuse kordamine aastakümnete kaupa viib sind…vilunud tükitööliseks tehaseliinil. Ent mitte maailmameistriks. Aga mis peaks siis tegema?
Loen hetkel raamatut “Talent is overrated”, ajakirja Fortune toimetaja Geoff Colvini sulest, mis on hinnatud mitmesuguste ekspertide poolt maailma parimate eelmisel aastal ilmunud juhtimisraamatute sekka. Ning siin siis see, mida tema oma raamatus väidab, koos arvukate näidetega alates Tiger Woodsist ja male “imelastest” õdedest Polgaritest kuni Warren Buffetini (siia postitusse kahjuks kõik ei mahu).
Lisaks töömahule, korduste arvule on oluline töö sisu, kvaliteet. See ei ole ka kindlasti see, mida meie tavaliselt mõtleme harjutamise, suure arvu korduste tegemise all. Golvin nimetab seda kaalutletud harjutamiseks (Deliberate Practice) ning kirjeldab seda läbi viie iseloomuliku joone (teemalaiendused minu poolt).
Esiteks. See on spetsiaalselt disainitud parandamaks tulemust. See tähendab ka seda, et on olemas “disainer”, õpetaja, treener, kes aitab koostada konkreetse inimese jaoks konkreetset arengukava, võttes arvesse inimese hetkeseisu, tugevaid ja nõrku külgi, jälgib käitumist jne. Rääkimata sellest, et kõrvalvaataja saab tuua protsessi just selle – kõrvaltvaate, asja, mida inimesel endal on kaunis raske teha. Inimesed on reeglina ebaadekvaatsed enda hindajad.
Ka on kõrvaltvaataja ja treeneri abiga kokku pandud kava eesmärk üks – viia inimene uuele tasemele, kõrgemale tema hetkeoskustest ja võimetest. See tähendab ka inimese välja toomist tema mugavustsoonist, uue õppimist.
See on ka vast olulisim vahe n.ö tavalise harjutamise ning kaalutletud harjutamise vahel. Esimese puhul on harjutamise eesmärk tavaliselt säilitada mingit taset ning püsida olemasolevas mugavustsoonis, teha sedasama turvalist asja, mis siiani tehtud.
Teiseks. Tegevuste suur korduste arv. See tähendab töö mahtu, tähendab seda, et staarid teevad rohkem vajalikke kordusi kui keskpärased. Kinnituseks eelmises samateemalises postituses toodud Berliini viiuldajate näide. Ent samas on siin oluline märkida, et need korratavad liigutused on spetsiifilised.
Toon näite äriilmast. Juhi headust ei ole võimalik hinnata selle järgi, kui mitu aastat ta on juhina töötanud. See oleks harjutamine tava mõistes – mida rohkem aastaid ja kogemust, seda parem juht. Ent isegi kui juhil on suur kogemus juhtimise mitmetest tahkudest ja konkreetsetest olukordadest, see ei tee teda veel tippjuhiks kvaliteedi mõttes. Põhjus on: ta ei pruugi olla tegelenud nende aastate jooksul enda kui juhi arenguga. Vaid keskendunud üha uuesti ja uuesti lihtsalt asjade ära tegemisele. Olen selliseid juhte kohanud palju ja tõenäoliselt kohtan veelgi. See ei ole juht, kelle juures oleks hea töötada.
Kaalutletud harjutamise ajal lähevad kordustele tegevused, mis arendavad. Kui juht on niru empaatiavõimega, siis harjutab ta inimestega suhtlemisel nende mõistmist. Kui juht on kehva esineja, siis harjutab ta inimeste ees seismist jne. Konkreetsed tegevused parandamaks käitumist konkreetsetes olukordades. Mitte tegema kordusi a la lihtsalt juht olema. Sama kehtib mistahes ametis – lihtsalt aastaid mingis ametis olemine ei tee sinust veel tipptegijat.
Kolmandaks. Kaalutletud harjutamine on tihedalt seotud pideva tagasisidega. Tagasiside vajadus on sedavõrd ilmne, et selle pikem põhjendamine pole ehk vajalik. Inimene, kes ei tegele oma tegevusele tagasiside küsimise-saamise-analüüsimisega tegeleb kõige lihtsamal moel oletamise ehk õnnemänguga. Mõnikord läheb täppi ka, aga millal ja miks, päris täpselt ei tea. Ja kui seda ei tea, siis pole võimalik ka teadlikult paremaks saada.
Muuseas, sõltumatu tagasiside saamine on eelkõige just tippjuhtide probleem, kellele sageli inimesed mõistetavatel põhjustel oma arvamust otse näkku ütlema ei tule. Seega, kuidas teha nii, et saaks ikkagi teada, mida inimesed juhi käitumistest arvavad?
Neljandaks. Kaalutletud harjutamine paneb inimese eelkõige mentaalselt proovile. Sest kaalutletud harjutamine tähendab eelkõige keskendumist, tegevuse sisse minemist. See on see, mis eristab harjutamist kui tuima korduste ära tegemist ja kaalutletud harjutamist. Golvin väidab ka, et puht inimlikult pole kaalutletud harjutamist võimalik pikalt teha, maksimum 4-5 tundi päeva jooksul, mitmete kuni 1,5 tunniste sessioonidena. Seega, 10 tunnised tööpäevad ei tee sinust staari. Vaid mõned kuni 1,5 tunnised harjutussessioonid päevas, mil oled keskendunud end arendavale harjutusele.
Ja viiendaks. Kaalutletud harjutamine pole lõbus. Põhjus on lihtne ja inimlikult arusaadav. Lusti ja rõõmu teevad meile tegevused, mida me hästi oskame ja valdame. Kaalutletud harjutamise korral aga tegeleme reegline uue õppimisega, mis tähendab, et me ei oska seda, tagasisidest saame sellele ka kinnituse ning mitteoskamine ei tekita meis just rõõmu. Pehmelt öeldes. Samas, see on ka loogiline. Kui arendamine ja õppimine oleksid meeldivad ja mõnusad, siis teksid seda kõik ju rõõmuga. Ent tegelikkus on ju midagi muud.
Seega, maailmameistriks saamine tähendab palju tööd. Ent ainult töömahust jääb väheks. Harjutada tuleb ka õigeid asju. Mis on aga need õiged asjad ja kuidas neid üles leida? Mõned mõtted on, neist edaspidi.
