Eile möödus nädal minu “totaalse muutumise” algusest. Palusin abi enda mõnede minu jaoks ebameeldivate käitumisharjumuste muutmiseks, lubades iga eksimuse tähelepanijale maksta raha. Siin siis esimese nädala vaheraport.
Raha olen välja maksnud 100 krooni. Selleks 25 krooni kolleegile ühe “jah, aga..” ütlemise eest ning ülejäänud naisele, kuulamise, täpsemalt mitte tähelepanelikult kuulamise eest.
Meenutuseks, lubasin maksta 25 krooni igaleühele, kes tabab mind mitte tähelepanelikult teda kuulamas, uuele ideele otse või kaudselt vastu sõdimas või kedagi-midagi taga rääkimas.
Ning järeldused esimese nädala põhjal? Nagu näha väljaminekutest, on, vähemasti minu jaoks osutunud, kõige raskemaks teise inimese ära kuulamine. Ja seda kõige lähedasema inimesega. Ma ei tea, kas see on üldlevinud, et kipume ennast kõige lähedasemate inimeste juuresolekul kõige vähem kontrollima, tehes samas sellega mõnikord neile kõige rohkem haiget.
Ent sellise, osaliselt läbi mängu ja kihlveo läbi käitumisharjumuse muutuse tekitamine ja kinnistamine tundub vähemasti minu jaoks sobivat. Vajadus enda käitumist teatud olukordades kontrollida püsib pidevalt kuskil kuklas. Olen ka avastanud, et päeva jooksul tuleb ette üllatavalt palju olukordi ja võimalusi teiste inimestega suhetes libastumiseks. Juba nende võimaluste teadvustamine on olnud suur võit.
Seega, kes soovib proovida, soovitan. Anna ka teada, kuidas läheb. Lubaduse avalikustamine aitab sul seda paremini täita.
