Mul on jube hea meel, et Mihkel Raua raamat “Musta pori näkku” on Eestis bestseller nr 1. Tiraazh pärast kolmandat lisatrükki on kokku 28 000! Vinge!. See raamat sobib kui musternäidiseks sellest, kuidas me ei suuda adekvaatselt prognoosida tulevikku ning kuidas on mõistlik tegeleda valdkondadega, mis võivad kaasa tuua positiivse olulise mõjuga sündmuse. Udune ja ähmane jutt? Selgitan.
Tahame või ei taha, aga meie elu sündmused ei toimu lineaarselt ning me pole tegelikult võimelised olulisi sündmusi rahuldava täpsusega prognoosima. Paar kuud tagasi loetud “The Black Swan” oli selles mõttes silmade avaja minu jaoks, soovitan lugeda. Raamatu autor Nicholas Taleb aga väidab, et on olemas ärivaldkondi, mis on avatud pigem positiivsetele üllatustele kui negatiivsetele. Nagu ka vastupidi. Arusaadavalt soovitab ta keskenduda äri tehes just esimestele.
Millised siis on ärivaldkonnad, kus suurüllatus võib tulla pigem positiivne? Aga muidugi – raamatuäri! Kirjutades raamatut on selle menu kaunis keeruline prognoosida. Vaevalt et J.R. Rowling, Harry Pottery raamatute autor, nüüdne miljardär, oskas oma metsikumateski unistuses näha sellist edu. Meie oma Rowling on siis nüüd Mihkel Raud. Arvan, et ka kogenumad kirjanikud ja kirjastajad kui Raud ja Tammer oleksid tiraazhiga suurelt mööda pannud.
Millised ärid on sellega sarnased? Lähem sugulane on loomulikult muusikaäri. Vaevalt, et keegi teab hititegemise täpset valemit (kui üldse keegi, siis ABBA tegijad äkki?) ning hitiks saamine on üsna kontrollimatu protsess, nagu kinnitavad muusikud.
Muuseas, Taleb väidab, et samalaadne, n.ö no limits äri on ka konsultatsioon. Mõeldes mõnedele välismaa suurtele tegijatele, Tom Petersile (kes muuseas tuleb kevadehakul ka Eestisse), Anthony Robbinsile, Seth Godinile, Guy Kawasakile jt, siis tõesti, no limits. Ning kaunis keeruline on öelda, mille poolest just nemad eristuvad teistest, samuti väga tublidest tegijatest. Ent nemad (ja veel mõned) on staarid. Teised on konsultandid.
Pangandusest on samalaadne valdkond näiteks investeerimispangandus. Mis aga neid eelnevaid kõiki seob? Õnnestumine eeldab katseid. Ning reeglina väga palju katseid, millest ükski ei tohiks olla eelnevalt määratletud kui määrava tähtsusega, sellise kaaluga katse, millest sõltub kogu edasine äri. Sest seda, millise katse peale “õnn” kohale tuleb, ei oska me ette öelda. Ent piltlikult öeldes, uks tuleb lahti hoida.
Taleb toob ka näiteid äridest, mis on pigem avatud negatiivsetele mõjukatele üllatustele. Näiteks olgu toodud tavaline pangandus – võita võid sa fikseeritud tulu, juhtugi mistahes, negatiivse üllatuse puhul aga kaotada kogu raha.
Kuidas seda teadmist aga igapäevaelus rakendada? Ehk kuidas teha uks lahti, kuidas teha end ja oma äri avatuks võimalikule “õnnele”. Mõtle, mis sinu äri juures on see tegevus, kus saaks teha korduvaid katseid, kirjutada tinglikult öeldes oma raamatuid, mis võivad äri suureks suureks paisutada. Tee nii, et katseid oleks võimalikult lihtne teha ning et iga katse ei võtaks sinult kogu energia ja rahavaru.
Näiteks minu jaoks tähendas see teadmine konkreetselt tõuget hakata blogi kirjutama. Muuseas, bloginduses endas tuleb ka see prognoosimatus päris hästi välja. Seda, milline postitus saab hitiks, polegi nii lihtne prognoosida. Sõltub ajast, pealkirjast, sellest, milline on kriitline mass, kes seda levitama hakkab ehk sinu n.ö edasimüügiagendiks saab jne. Keeruline. Ainus võimalus on kirjutada, ja kirjutada palju. Ja pöidlad pihku panna.
Mihkel pani ka pöidlad pihku ja kirjutas raamatu. Ja läks korda juba esimesel katsel! Mis on saanud kirjanduse õpetajatest, kes räägivad mingile ainult neile teadaolevale ajaloole tuginedes, et kirjanikuks küpsetakse ja popimad raamatud tulevad ikka küpsedes jne. Jama. Me ei tea, mis saab hitiks. Teada saame ainult siis, kui katsetame. Siis on vähemalt võimalus. Mittemidagitehes pole sedagi.
PS kirjutasin The Black Swan raamatust ka ühes varasemas postituses
PSS mulle Mihkli raamat väga meeldis. mitmed nimed ja tegijad olid kuuldud ja mõned ka lausa tuttavad. ja Mihkel kirjutab lihtsalt suurepäraselt. ning loodan, et järgmises raamatus ehk pole niipalju “t..a”-sid ja “v..t”-e. 🙂
