Kas sina tead, kes on talent? Olen lugenud ja kuulnud mitmeid inimesi rääkimas talentidest, talendiotsingutest ja vajadusest hoida tööl ning kasvatada talente. Tekitatud on terve rida moodsaid juhtimisteooriaid (nn Talent Management) ning tuntud ja vähemtuntud juhtimiseksperdid räägivad talentidest kui võluritest, kes toovad ettevõtted tagasi veepinnale ning puhuvad lisaks veel tuule ka purjedesse. Võib-olla on asi minu piiratuses, aga ausalt öeldes ei saa ma tarmuka talendijahi mõttekusest aru – mis imeloomast siin jutt võiks käia? Ja hinge poeb ühtlasi kahtlus, kas pole siin tegemist ühe järjekordse “enneolematu läbimurde” müügiga.
Talent tähendab inimese oskust või ka kaasasündinud annet. Ja kui inimene on eriti andekas mingis konkreetses valdkonnas, siis ka tema kohta öeldakse talent. Näiteks lugesin mõni aeg tagasi raamatut Superajud, kus kirjutatakse inimestest, kes endalegi teadvustamata moel oskavad loetud sekundite jooksul neljakohalisi numbreid korrutada ja jagada. Või siis terve rida noori lauljaid Superstaari või Kaks Takti Ette saatest. Andekad. Talendid. Viies need näited üle ettevõtlusesse, kas siis need, keda otsime, oleks jumalast (või kellestki temasarnasest) antud müügiandega müügimees? Kuldsete kätega tisler? Või äkki hoopis sündinud juht? Kas nemad on kindlasti need, kellele panustada ja kes ettevõtte päästavad ja edule viivad?
Kahtlen sügavalt. Veelgi enam, mõte panustada ettevõtjana suur hulk raha annete otsimisele ja kasvatamisele tundub sama mõistlik, kui panna see raha kasiinos „ühekäelise bandiidi“ (see kangiga automaat) kõrisse. Mäletan hästi oma kooli aegadest toonaseid sama vanuseklassi meistreid kergejõustiku eri aladelt, tõustes ka ise aeg-ajalt ühel ja teisel võistlusel poodiumile. Me olime andekad, talendid! Ent olümpiavõitjaks tuli Erki Nool, kes kooliajal, vähemasti nooremates vanuseklassides, polnud just suurem asi konkurent. Noole kohta liigub legend, mida ta ise on levitanud ja mida ma meelsasti ka usun, et tema tulemuses on 10% annet ja 90% tööd. Meie läksime õlut jooma, kui tema läks trenni. Nii lihtne see olümpavõitja retsept ongi 🙂
Talent ilma töökuseta on väärt ümmargust nulli. Sest tõelist väärtust luuakse töökusega. Meenub üks hiljutine uuring, millest mõned juhtimistegelased räägivad. Nimelt uuriti Berliini filharmoonikute põhjal talendi seost edukusega. Uuriti, miks ühed on paremad, edukamad viiuldajad kui teised, miks mõnedest sirguvad staarid, teised aga jäävad keskpärasteks poognatõmbajateks. Niisiis, tulemused. Selgus, et olulisi erinevusi andekuses tippude, keskmike ja kehvapoolsete muusikute vahel polnud. Küll aga oli tuntavad vahed töökuses. Need, kes olid keskmikud, tegid lihtsalt rohkem tööd, nad harjutasid rohkem, kui kehvapoolsed tegijad. Ning staarid harjutasid lihtsalt nii meeletult, nii palju enam, et … nende kohta võis vabalt öelda – üliandekas 🙂
Seega, kui talendiotsing tähendaks töökate inimeste otsimist, kirjutaksin sellele kahe käega alla. Sest töökad inimesed on need, kes toovad ettevõtte vee alt välja. Isegi sellest, kui inimene on andekas ja lihvinud oma oskused konkreetse töö tegemiseks briljantseks, isegi sellest jääb väheks. Mis kasu on oskusest, andest, kui seda ei rakendata. Kui kellegi tekib nüüd tahtmine siia vahele hüüda, et kas tõesti peaks siis tööle võtma ja tööle jätma inimesed, kelle kohta saaks öelda „loll, aga töökas“, siis aga palun, hüüa. Inimesed saavad asjadest erinevalt aru.
Niisiis, minu ettepanek on lõpetada talentide otsimine ning keskenduda sellele, kas inimene on töökas, kas talle meeldib seda tööd teha ning kui palju ta selle tegemisega endale ja ettevõttele on võimeline väärtust looma. Tänasel päeval pean ma eelkõige silmas sellise pilguga just olemasolevate töötajate peale vaatamist. Paretto printsiip ehk 20/80 suhe kehtib ka keerulisematel aegadel – ehk 20% inimestest loob 80% väärtusest. Kas need väärtuseloojad on andekad? Või pigem töökad?
