Vahest juhtub elus sündmusi, mis hoolimata teadmisest, et sellest kasu pole, võtavad vanduma. Nii ka täna. Ma ei tea, mis värk selle poliitikaga on, et mõned inimesed sinna näppu andes kaotavad au ja häbitunde ning asuvad teiste inimeste arvelt oma heaolu upitama. Konkreetset näidet?
Täna kuulsin, et kodu juures olevas tasuta laste mängukohas on keskerakondlik linnavõim vahetanud/vahetamas välja inimest, kes seda kohta on viimased kuus aastat vedanud. Ning pannud juba asemele oma erakonna tegelased, kes ilmselt raskes majandusolukorras on mujalt sule sappa saanud. Seega, linna, st minu ja sinu raha eest omadele töökoha tegemine. Laste arvelt, senise tegija arvelt. Võtab vanduma.
Endiselt vohab poliitikas ja ka äris hoiak, et kellegi võit peab olema kellegi kaotus. Minu hea kolleeg kutsub seda defitsiidi maailmavaateks. Selle järgi me saame võita ainult kellegi arvelt, keegi peab kaotama. Ning kuna meie käes on võim, on selge, et me kasutame kaotajatena ära nõrgemaid, kel pole raha aga võimalust vastu hakata. Näiteks lapsi. Näiteks inimesi, kes heauskselt teevad niru palga eest tööd, mille tulemust ei saa mõõta rahas.
Selle vastand on mõtteviis, et võitude arv on maailmas piiramatu ning võitmine ei tähenda tingimata võitu kellegi teise üle. Meil on küllus ning kui suudame end realiseerida nii, et ei riiva teiste inimeste vabadust ja tahet, oleme kõik võitjad.
Mulle meeldib mõelda, et maailmas tuleb enamik asju ringiga tagasi. Nii hea kui halb. Ma saan ka ratsionaalselt arutledes aru, et pole mõtet tegeleda asjadega, mida ma ei saa muuta. Ja keskerakondliku onupojapoliitika muutmiseks, vähemasti konkreetsel juhul, jäävad käed lühikeseks. Kuid millegipärast läks mul enesetunne pärast vandumist veidi paremaks. Asi seegi.
