Lugesin just T.H. Ilvese kõne Eesti juubeliaasta lõpuüritusel ja tahan kaasa kiita kahele kõnest meelde jäänud mõttele. Esiteks, kõigest, mis on päriselt hea, saame aru alles siis, kui see on möödanik, meilt aja või kellegi teise poolt ära võetud. Ja teiseks, elades praeguses hetkes oleme me ebaadekvaatsed hindamaks meie ümber toimuvat. Õigemini, me kipume kinni jääma asjadesse, millel pole suures plaanis mingit tähtsust. Muidugi saame sellest, nagu ka kõigest, mis on hea, alles hiljem aru.
Need kaks asja kehtivad suurepäraselt nii isikliku elu kui tööelu kohta. Rääkimata riigielu kohta, nagu viitas president. Näiteid? Aga palun. Paar-kolm nädalat tagasi kohtusin hea sõbraga, kellega mõni aasta tagasi koos Mehhikos reisil käisime. Jõudsime nüüd arusaamisele, et mida aeg edasi, seda lahedam see reis tagantjärele tundub. Tollel hetkel seal, noh, oli muidugi ka lahe, aga kuidagi teisiti. Reisi väärtus on aga nüüd nagu heal veinil hakanud kasvama.
Lapsed, kelle kasvamise, õppimise näidetega saab seletada pea kogu inimkäitumist. Kui armsaks muutuvad ajas nende äpardused, esimesed käimaõppimise katsed ning sõnad. Need on ajaliselt vaid hetked, kuid nende väärtus kasvab kogu elu. Või tegelikult, suurem osa hetkede, pere puudutavate sündmuste, juhtusid nad siis eelmisel nädalal või kaks aastat tagasi, väärtus kasvab ajas. Ning tollel hetkel oleme nii sündmuse sees, niivõrd sellesse kistud, et oleks ka ilmsvõimatu aru saada nende täielikust väärtusest.
Sama kehtib ka töösündmuste kohta. Saad mingi töölõigu, tüki valmis, paned piltlikult öeldes pillid kotti ja lähed koju. Paari nädala pärast kohtad aga kolleegi, sõpra, keda iganes, kelle arvamus on sulle oluline, ning ta ütleb: no Mart või Mari, nüüd panid küll vingelt. Ja hakkad mõtlema, et pagan tõesti, see asi tuli nüüd küll hästi välja. Ja premeerid ennast Eskimo jäätisega.
Muuseas, see jutt on veidi seotud ühe varasema postitusega, kus juttu turumajandusest. Tegelikult tähendabki turumajandus ju võimalust – võimalust korduvalt üritada, teha, katsetada, õppida ja jälle teha. Teadmata täpselt tollel tegemise hetkel, mis on selle tegemise väärtus tegelikult. Väärtus selgub paljuski hiljem. See on nagu muusikaäris hittide kirjutamine, tuleb teha palju, õppida kogemusest ja hoida nii uks võimaliku õnnestumise jaoks lahti.
Veidi kummastav on see, et ka negatiivsete sündmuste väärtus võib ajas kasvada. See on umbes selline maailmavaade, et kõik, mis meiega sünnib, on mingitpidi meile kasulik. Ma päris kahel käel sellele aplodeerima ei hakka, ent oma paar tõetera selles olen leidnud minagi. Alates emotsionaalselt raskest inimesest lahkuminekust kuni tööalaste läbikukkumisteni.
Üks oluline tähelepanek veel. Nimelt pole kunagi võimalik tagasi minna hetke, mida sa oled hakanud väärtustama. Inimesed, kohad, aeg, sina ise – kõik on muutunud. Rääkimata sellest, et sündmused, olles ära toimunud ja elades edasi ainult sinu peas, on juba tegelikult moondunud, muutunud illusiooni sarnaseks. Seega oleks samasse kohta, nii otseses kui kauses mõttes, sama tunnet otsima minnes pettumus garanteeritud.
Aga, aitähh, president! Parem hilja, kui mitte kunagi 🙂
