Mõni aasta tagasi intervjueerisin ühe Äripäeva konverentsi raames Baltika suuromanikku ja juhti Meelis Milderit. Teemaks Baltika kannapööre tootmisettevõttest kiirmoe ja jaefirmaks. Mäletatavasti sai Milder ja Baltika toona kõvasti sugeda, kuna ambitsioonikad plaanid 100%liselt tähtaja osas ei täitunud ning investorid ja meedia järasid seda karedat konti tükk aega.
Aga Baltika tuli august välja. Ning mitte lihtsalt välja, vaid ronis kiirelt ka investorite üheks lemmikuks. Tulemused ületasid ootusi ning Milder valiti aasta ärimeheks nii Äripäeva kui teiste majandusega seotud tegelaste poolt. Milder ütles siis intervjuus muuhulgas järgmist: kõige raskem oli siis, kui ettevõtte sees juba teadsid, et läheb paremuse poole. Kõik ümberringi aga surusid veel kõvemini peale.
Muutuste puhul on harjutud rääkima nn muutuse tsüklist, ehk etappidest, millest inimene reeglina enne muutuse ära toimumist läbi läheb. Järjekorras on need: eitus, viha, kauplemine, depressioon ning leppimine. Ning tavaliselt räägitakse sellest just töötajate kontekstis – võimalik koondamine paneb inimesed just tollele kirjeldatud tsüklireale. Ent tegelikult teevad sedasama ju läbi ka juhid – koondamisest tulenevate inimeste probleemide (nii isiklike kui firmasiseste) eitus, viha (miks mina pean see paha koondaja olema?), kauplemine (äkki ei pea nii palju koondama?), depressioon (ükskõiksuse ilminguks näiteks nädalavahetusel suure viina sisse keeramine) ja leppimine.
Seega on mõlemalt poolt, nii juhtide kui töötajate poolt ülihead eeldused konfliktideks ja kaitsepositsioonidele asumiseks. Ja nagu ühes varasemas postituses kirjutasin, tähendab kaitsepositsioon võimetust teha loovat tööd, võimetust õppida ning ka võimetust olla empaatiline, emotsionaalselt intelligentne. Kiusatus tõmbuda nurka ning võimalikult vähe inimestega tegeleda on suur. Sest iga kord kui suhtled raskel ajal teise inimesega, on oht saada üle kallatud korraliku solgiga. Veel enam, kuna rünnak on parim kaitse, siis kui peab juba suhtlema ja ebameeldival teemal (nt koondamine), siis parem on seda teha jõupositsioonilt. Saab asja tehtud ja ühele poole…
Ent mis on siis retsept, plaaster haavale? Psühholoog Mare Pork on rääkinud sellisest asjast, nagu totaaltolerants. Las teine inimene olla, nagu ta on, pole mõtet ja pole ka võimalik hakata teda jõuga muutma. Suur osa ettevõtete probleemidest pole praegu inimestes, vaid töös, mida inimesed teevad. Seega, ka koondades, tööd ümber organiseerides ja struktuuri muutes – objekt on töö, selle efektiivsus ja tulemuslikkus. Mitte aga see, kas inimene, juht või töötaja, on hea või halb. Kui selline arusaam oleks mõlemalt poolt aktsepteeritud, oleks inimeseks jäämine ka rasketes olukordades oluliselt lihtsam.
Muuseas, see pole samastus hiljuti maailma parimaks filmiks valitud Ristiisast pärit ütelusega: nothing personal, just business. Minu arust on kõik, mida teeme, vägagi isiklik. Sest kui meil puudub isiklik suhe ja side sellega, mida teeme, meie tööga näiteks, siis teeme seda kiretult ning tuimalt. Teadmine, et ükskõik, mida teeme, teeme seda isiklikest põhjustest lähtuvalt on hea põhjus inimeseks jäämiseks. Ka rasketel aegadel.
