Äripäeva veebiblogi avaldas täna ühe tüki siinsest blogist. Artikli peale on kirjutanud kommentaari Marx: “Rambu, sa oled palju muutunud võrreldes sellega, kui töötasid alles Äripäevas.” See on nagu kinnitus minu eelmisele postitusele, eriti selle lõpuosale.
Inimesed muutuvad reeglina siis, kui on olemas tugev väljastpoolt tulev surve. Miks? Sest inimesed ei suuda reeglina ennast ja oma käitumist adekvaatselt hinnata. Ei suuda hinnata oma panust edusse või ka ebaedusse, ei suuda endale n.ö reality-checki teha. Ei suuda ka hinnata seda, mis inimese juures teisi häirib. Eriti kehtib see edukate inimese puhul, sest: siiani olen saanud jube hästi hakkama, olen igati lugupeetud ja edutatud tegelane, järelikult nii, nagu ma praegu asju ajan, see ongi edu võti! Trrrrr! Vale! Mitte kõik tegevused, käitumised (iga isikuomadus väljendub ju mingi käitumisena) ei ole edule kaasa aidanud.
Tõenäoliselt ollakse edukas hoolimata mõnedest ebasoovitavatest isikuomadustest või käitumistavadest. Ent kui neid poleks, kui nad oleks neutraalsed või asendatud positiivse, edule kaasa aitava käitumisega, oleks edasine edu hulka tõenäolisem. Seega, et neist jamadest lahti saada, on vaja, et tuleks väljastpoolt tugev tõuge või surve, peab tekkima reaalne valu, et nii edasi ei saa. Alles siis saab rääkida sellest, et inimene mõtleb põhjustele, miks ta midagi teeb. Või ei tee.
Ma ei soovi hakata siin lahkama, mis sündmused mind ja minu eluvaateid on muutnud, soovin seda blogi hoida pigem enda arvamuste ja nägemiste kohana, kui enda eraelu süvaanalüüsi kohana. Kuid see, mida kirjutasin – muutumine ja põhjuste leidmine/sõnastamine algab valust, mille toob inimeseni reaalsuse peegel, ette panduna kellegi teise poolt – kehtib ka minu puhul. Muidu ma sellesse ju niiväga ei usuks 🙂
