Ühes varasemas postituses kirjutasin sellest, mida on vaja teha, et inimene hakkaks midagi (vabatahtlikult) tegema. Täna, hetkel tundub mulle hoopis olulisem küsimus, miks me juba teeme neid asju, mida me teeme? Ja miks teeme neid edasi, isegi kui teame, et see teeb kellelegi haiget või ei aita kuidagi kaasa sinu enda paremaks saamisele.
Ma ei taha kalduda padufilosoofiasse ja hakata rääkima elu mõttest. Vähemasti mitte abstraktsionismina. Elu-mõtte-otsing kõlab veidi nagu mõni sketsh Monty Pythoni unustamatust filmist The Holy Grail, kus minnakse uljalt ja montypythonlikult Püha Graali otsima. Juba teekonna eesmärk ise on absurd, seda enam on seda teekond ise. Soovitan vaadata!
Aga tagasi tegemiste põhjuste juurde. Mulle tundub, et mõnetine järelemõtlemine ja heal juhul ka enda jaoks põhjuse sõnastamine on see, mis aitab meil vähemasti ära tunda tegevusi, millega me teiste vabadusi ja kasvu riivame. Ning kindlasti aitab põhjustest teadlik olemine püsida paremini rajal.
Toon näite. Olete te vaadanud vastsündinud lapse silmadesse? Lapsevanemad on seda loomulikult teinud. Ning sealt on, vähemasti minu jaoks, vaadanud vastu minu elu üks tähtsaimaid põhjusi, miks ma midagi teen. Muidugi ei saa kõike tegevusi taandada ühele põhjusele, me oleme piisavalt keerukad ja komplekssed ning ka võimekad, et suuta joosta samaaegselt mitme põhjuse pärast (tõsi, räägitakse, et mehed suudavad loendada ainult stiilis: 1,2, palju :-)). Küll aga lähtuvad paljud põhjused siiski mõnest suurest: märksõnadena näiteks pere, lapsed. Ja loomulikult sina ise. Niisiis, mis on sinu põhjus(ed) selleks, et teha just neid asju, nagu sa parajasti teed? Aga kui peaksid need kirja panema?
Ja veel üks asi. Tunnistan, et tegelikult on eelnev jutt ikkagi veidi abstraktne. Sest päriselt hakkame oma olulistest põhjustest mõtlema tavaliselt ainult siis, kui oleme hädas. Kui oleme segaduses, kui tunneme, et oleme kitsikuses, kui tunneme, et nii nagu siiani tulime, enam edasi minna ei saa. Ja tavaliselt tuleb see surve väljastpoolt meid endid – kaotatud töökoht, sassi läinud inimsuhted, muu oluline sündmus (viimane võib olla ka väga positiivne – näiteks lapse sünd). Harva, kui suudame ennast ise mõelda olukorda, mis nõuab oma oluliste põhjuste selgitamist. Aga võimatu see pole. Kasvõi kellegi teise inimese abiga. Igaljuhul tasub üritamist… No mis pagana pärast ma seda teen?
