Mulle meeldib külastada mõnede inimeste blogisid ning mõningaid foorumeid, õigemini loen neid tükke enamasti Google Readeri abiga, ilma leheküljele minemata. Vaadates seda, kelle tükkide lingid mulle ekraanile hüppavad, saab neid sisu ja tegija järgi lahterdada. Esiteks, sõbrad, inimesed, kelle elukäiku ja -sündmusi on mõnus jälgida. Teiseks, tööalased, juhtimisgrurud, konsultandid, kolleegid, – kellelt on alati midagi õppida. Kolmandaks, huvid, näiteks hoian end kursis Äripäeva maratoonarite blogi sisuga. Ja siis ajuti, olenevalt hetkehuvist, külastan foorumeid, blogisid, mis seotud konkreetse huviga – näiteks hakates jooksutosse ostma, käin kindlasti enne ära runnersworldi kodulehel ja blogides.
Inimesed tahavad kuuluda gruppi. Inimesed usaldavad inimesi, kel on nendega sarnased huvid, sarnased hobid ja eluhoiakud. Inimesed on seda alati tahtnud. Ent alles nüüd on see võimalus päriselt ka käeulatuses, täpsemalt, alles nüüd, tänu internetile, on seda võimalust võimalik mõistlike kulutustega (või suisa tasuta) ka teha. Ning inimesed kasutavad seda. Kummalisel kombel pole sellele, et blogiga on võimalik tekitada oma fängrupp, oma turundusvahend (ikka heas mõttes, mitte järjekordne ajupesuvahend-mõttes), pihta saanud aga Eesti ettevõtete enamik. Õigemini ma polegi veel kohanud blogisfääris Eesti ettevõtet, kes suhtleks oma kundedega blogi vahendusel.
Meenub üks tore reklaam mõne aasta tagant. Viru Õlletööstus korraldas tohutu kampaania Frederik nimelisele õllele. Kampaania ja reklaamid ise korjasid auhindu, reklaamitegijatele patsustati õlale, Eesti turundusmaailm kihises ja kees joovastuses. Ja tulemus? Firma hävis sellega u 10 miljonit krooni ning Frederikust räägiti kui suurimast turundusfopaast. Sõnum oli üli-cool, reklaami oli super-hea. Ent toode ei müünud. Turundajatel käis see üle mõistuse…
Sotsiaalse võrgustiku loomine võiks olla firmadele uus suur väljakutse. Veidi on ka sellele teele juba mindud. Eeskäija on siin suurematest Äripäev, kes on avanud ja avamas mitmeid erialaseid veebikülgi, kuhu mingi konkreetse tegevusala inimesed saavad koonduda. Ent seegi on veel poolele teele minek, uudiste paiskamine küljel on vaid ühepoolne liiklus. Oma rada pidi on liikumas ka Eesti Ekspress, kus ajakirjanikud on avanud ja avamas oma blogisid. Samas meedia on ka erand, nende toode ongi toosama informatsioon, uudis. Aga samas, miks mitte ei võiks olla huvitav ka Äripäeva peatoimetaja Meelis Mandeli või peadirektori Igor Rõtovi blogi, kus ta kirjutab Äripäevast ja meediaärist. Või siis samamoodi Ekspressi peatoimetaja Priit Hõbemägi või ka vastutava väljaandja Hans H. Luige blogi, teemdeks ikka see, mis toimub meediaäris. Lugejate lojaalsus on garanteeritud.
Ent lisaks meediale teised? Eesti Energia, Elion, Swedbank, Saku, Baltika jnejne, firmad, kellel on tuhandeid jaekliente? Selle asemel, et saata oma klientidele aeg-ajalt teateid uutest allahindlustest või teavitada koduleheküljel uudistest, mis kliendile suurt korda ei lähe, võiks firmajuhid tegeleda klientidega suhtlemisega. Inimlikult, läbi interaktiivse päris suhtluse, on võimalik tekitada oma fängrupp, oma sootsium, kellest saab firma ja toodete parim marketingivahend.
Muuseas, gruppidesse kuulumisest ja selle mõjust ärile kirjutas raamatu Seth Godin, raamatu nimi on “Tribes”. Laadisin endale selle alla audioraamatuna. Miskit kampaania käigus, mis tänaseks on kahjuks lõppenud, sain selle veel tasuta. N.ö letihind sellele 3h44m pikkusel lool u 15 dollarit.
Seega, firmad ja firmajuhid ja ka kõik teised – blogima! Sotsiaalne võrgustik on see, mis loob võimalusi eduks, kuidasiganes sa edu tahad defineerida.
