Kes on järgmine pangajuht, kes vabandab? – küsib Äripäev on veebiküljel. Küsimus tundub mulle osa üldisemast (rahva)liikumisest, kus otsitakse süüdlast. Klassikalise muutuse tajumise etappides oleme läbinud eituse faasi. Reaalsus on tunginud ellu, pangad tõstavad intresse, fondid kehtestavad piiranguid, kahjumid ja kulud kerkivad. Oleme viha faasis, kus põhimine küsimus on: “miks just mina?” ja põhimine tegevus süüdlase otsimine.
Panganduses ja rahanduses tekivad reeglina probleemid esimesena. Ning ka pangad ja fondid on ise, erakordses lühinägelikkuses, andnud tublisti põhjust enda sarjamiseks. Klaasakende taga heades ülikondades ja kostüümides töötavad inimesed olid kaotanud võime panna ennast tänaval jalutava inimese olukorda ning otsustes oli tublisti arrogantsi ja üleolekut. Ja inimesed tajusid seda. Ning vaenlane ongi leitud.
Pangajuhtidel on ees ebameeldiv dilemma. Kas süüa ära kahju, mis paljuski on tekkinud enda võimetuse tõttu majanduslangust prognoosida. Või keerata tekkinud kahju ja äririskid inimeste kraesse, nagu seda tegi Sampo Pank. Ühelt poolt konkreetne ja üsna täpselt numbritesse pandav kahjum, teisalt risk jääda inimeste pahameele laviini alla, mis omakorda toob kaasa pikemaajalise kahju tekkimise.
Keeruline valik. Küll aga peaks pangajuhtidele praeguseks üsna selge olema, et inimeste pahameele suurus on prognoosimatu. Ka tühisest poolkuulujutu moodi uudisest võib väike miin plahvatada. Nagu täna ÄP onlines olevast uudisest SEB laenukliendi kohta. Ning neid miine juba jagub, eriti kui pangad hetkel pidevalt juurde vorbivad. Miin aga võib panna plahvatama ka juba miskit suuremat, mille rahaline mõõde kipub olema sama prgnoosimatu kui inimeste käitumine pahameele korral.
