See juhtus selle aasta märtsis. Või aprillis. Üsna suure organisatsiooni juht rääkis, emotsionaalselt ja kohati ka mõnda vandesõna kasutades, et ta on teinud kõik, mida teha annab, et oma sõnumit edastada. Saatnud meile, rääkinud, selgitanud, andnud mõista (misiganes see tegevusena ka tähendab). Ja ikka nad ei saa aru! No on ikka….! Tal oli oma töötajate jaoks isegi paar mahlakamat väljendit loomariigist (vt pealkirja), millega iseloomustas inimeste võimetust aru saada ja tegutseda tema sõnumi järgi. Tehke midagi, oli juhi tellimus.
Jätan praegu kõrvale kõige mõjusama organisatsiooni muutuse algallika ehk juhi hoiakud. Küll aga oleks saanud konkreetselt sõnumit edastades, n. ideed müües ühtteist kohe paremini teha.
Laias laastus ja veidi lihtsustades võtab inimene mistahes sõnumit vastu mitmes etapis. Ning pahatihti arvestavad juhid neist ainult kahe esimesega. Niisiis:
Esimene peatuspunkt: inimene on sõnumist teadlik. Me ütleme: ma tean. See tähendab, et me oleme sõnumit kuulnud, sõnumi edastamiseks ritta seatud sõnad on meile arusaadavad. Näiteks on sellises etapis enamik reklaame, mis meid otseselt ei puuduta – loeme neid, oleme neist teadlikud, ent sisusse süüvimata ei hakka nendega midagi peale.
Teine peatuspunkt: inimene on sõnumist aru saanud, seda mõistnud.. Me ütleme: ma saan aru. Me oleme kuulnud ja mõistame, milles on sõnumi sisu, miks on vaja üht või teist tegevust hakata tegema. Ja siin on ka koht, kuhu paljud juhid takerduvad – ma olen ju rääkinud, selgitanud, informeerinud. Mismoodi nad siis ei tee? Kuid, trrrrrrrr, äratus, sellest on vähe, et inimesed päriselt ka liigutama hakkaksid. Sest vaja on käia veel…
Kolmandas peatuspunktis: inimestel on aru saamine ja teadmine, mis on nende isiklik põhjus tegutsemiseks. Me ütleme: mulle meeldib, või: ma tean oma osa sellest vms. Sõnaga, me oleme teadlikud, miks pagana pärast me üldse hakkame midagi teistmoodi tegema. See põhjus on sügavalt isiklik, seda ei saa keegi teine meile ette kirjutada. Seda saab ainult aidata teisel inimesel üles leida ja sõnastada, ei enamat.
Ja põhjuseid, nagu ühes varasemas jutus kirjutasin, on kahte sorti: valu või mõnu. Seega, kas valu leevendus või mõnu ihalus, neist esimene on reeglina tugevam. NB! Suur ettevõtte käive või kasum või organisatsiooni edukus mistahes mõõdupuuna pole põhjus, see võib olla vahend isikliku põhjuse teostamiseks.
Muuseas, olen ka üsna veendunud, et tavaolukorras pole võimalik inimest panna heal meelel tegema innuga asja, mida talle ei meeldi teha. Siis on kaks võimalust: kas sundida tegema, lootuses, et aja jooksul hakkab see inimesele meeldima (meenub ka Tammsaare “Tee tööd, siis tuleb ka armastus”, vrrrr, see hoiak on alati minu kerget muserdustunnet tekitanud :-)). See pole kindlasti võimatu, sest mida rohkem inimene tehes õpib ja oskab, seda enam see meeldima hakkab (paljudel juhtudel). Ent see on kahtlemata riskantne tee, mille tulemus on üsna ebkindel. Ja teiseks, leida n. põhjus põhjuse taga. Tee katse, kutsu oma elukaaslane või sõber kinno vaatama filmi, mille kohta sa tead, et see talle ei meeldi. Kohe üldse ei meeldi. Tema veenmine filmi osas on üsna mõttetu ajaraiskamine. Küll aga võib ta sinuga nõustuda, kui lubad pärast minna näiteks kohvikusse vms. Tjah, kui film pole just “Saag V” või midagi sellist 🙂
Ja oleme jõudnud õnnelikult neljandasse peatuspunkti: inimene hakkab tegema.. Me ütleme:… me ei ütle midagi, me teeme! Meil on teada sõnum, me mõistame seda ja oleme teadlikud ka enda rollist ja osast selles. Ning siis… pikem samm ja vähem möla! nagu teavad öelda sõjaväes käinud sõbrad 🙂
