Hetk tänasest õhtust
Tegelased. Mina, Evelin ja meie kohe-varsti 2-aastane poeg Oskar.
Tegevuskoht: auto
Teekond ja eesmärk: Oskar vanaema juurest koju.
Mina: Oskar, mis sa vanaema juures siis tegid? Kas mängisid?
Oskar: (vaikib)
Mina: Räägi issile, mida te vanaemaga mängisite?
Oskar: (vaikib)
Evelin: Lapsed ei ela minevikus.
Oskar: (õnneliku näoga) iiuu-iiuu-iiuu-iiuu (mööda sõidab kiirabiauto)
Lapsed elavad olevikus. Mingil hetkel suudame me aga neile piisavalt veenvalt selgitada, kui oluline on ikka minevik. Kui oluline on kõik see, millega sa enam ei saa midagi peale hakata. Meenub üks väidetavalt seitsmest absoluutsest tõest maailmas (nn Huna filosoofia): Now is the Moment of Power, st robustses tõlkes: Siin ja praegu on hetk, mil saad midagi ette võtta. Mitte eile, mitte homme. Praegu, nüüd. Väga hea raamatu on sel teemal kirjutanud Eckhart Tolle, nimega Siin ja praegu, kohaloleku jõud.. Tollel (st raamatu autoril) on veel igatsorti tükke tehtud, saad neid vaadata siin.
Teine tõdemus tänasest päevast on: kiiks on lahe! Me kõik oleme omamoodi küürakad, nagu armastab öelda üks mu kolleeg. Igaüks on kiiksuga, oma moodi. Need teiste kiiksud üllatavad, intrigeerivad, irriteerivad, vahest ka ärritavad. Ent nad sunnivad ka sind raamidest välja tulema, otsima uut ja muutma arusaamu sellest, kuidas asjad maailmas käivad. Ning kui veidigi õppida vaatama läbi nende nägemisfiltrite, avaneb väga lahe ja värvikirev pilt. Sai veidi abstraktse mõistukõne moodi lugu. Aga enivei, aitähh, kiiksuga tegijatele!
