Pole hullemat loovuse-muutuse-suhtluse-katkimurdjat kui iseenesest süütuna näiv fraas “Jah, aga…”. Pahh, kostab seejärel veekolinat kõigele, mida vestluspartner varem öelnud oli.
Tõesti-tõesti, nagu tänasel koolitusel märkis üks osaline, et eks see oleneb palju sellest, kuidas teine inimene ise sellesse fraasi suhtub. Et kas “jah, aga” tapab tema loovuse või mitte, on inimese enda suhtumise küsimus. Küll aga jääb mulle veidi selgusetuks, miks peaks seda suhtumist testima hakkama, kui eesmärk on ikka mingit ideed jagada või muutust tekitada? Jääda selle peale lootma, et küll inimene ise ütleb, kui tunneb, et tema ideed killitakse, on vist veidi naiivne. Väga palju paremaks ei tee minu jaoks asja ka argument, et “jah, aga..” tähendabki ju täpselt seda, mida tahad teha – ehk täiendada teise mõtet.
Niisiis, kui tahta, et inimene oleks sinuga samas paadis ja ajaksite sama asja, siis ehk on hea mõte täiendada ja lisada sõnadega “jah, ja…”. Ei mingeid “jah, agasid…”. Ja teistpidi, kui ikka väga tahta teise inimesele või tema ideele kotti pähe tõmmata, siis tasub ikka öelda “jah, aga…”
Niisiis, kumb siis jääb: “jah, aga…” või “jah, ja…”? Eks ta ole, nagu armastas öelda meie seast lahkunud Kurt Vonnegut.
