Umbes kell veerand neli esimese mai õhtupoolikul, pärast talgujuhina veedetud päeva Minu Eesti mõttetalgutel, tabasin end mõtlemast üht mõtet. Mõte oli midagi sellist: “See ei olnud päris see, mida eeldasin. See oli midagi hoopis erakordsemat, midagi sisukamat, midagi tulemuslikumat.” Sõnaga, olin väga positiivselt üllatunud, sest nii protsess kui tulemus olid suurepärased!

Mulle tundub, et see üritus ületas igas mõõtmes selle, mida arvati sealt tulevat. Ma ei räägi siin ainult ideedest, nende arvust või osalejate arvust. Esimene on üritusele tugev boonus ja teine ei oma sedavõrd suurt tähtsust. Olulisim oli see, et väga suur hulk inimesi võttis kätte ja teadvustas, et muutus algab endast ning rääkis ennast teiste abiga oluliselt teadlikumaks ja enesekindlamaks. See aga on igasuguse tegutsemise eeldus ja alus. 

Minu Eesti talgud panid ka mõtlema mõnedele olulistele märksõnadele meeskonnatöös. Vähemasti minul tekkis peas seos viie märksõnade kogumiga.

 

Vabatahtlikkus. Üritus õnnestus nii hästi seetõttu, et kohale olid inimesed tulnud vabatahtlikult, keegi ei käskinud seda teha. Ka ei loodud n.ö varjatud sunnitunnet, et “kui sa sinna ei lähge, siis pole sa õige eestlane”. Mistahes koosoleku, inimeste koosviibimise vormi, eelkõige muidugi siis, kui on tegu ajurünnaku tüüpi üritusega, oluline eeldus on vaba tahtlus.

Eesmärk. Koos viibinutel oli ühine eesmärk – teha Eesti paremaks. See esmapilgul piisavalt üldine eesmärk oli ometi piisav, et tuua kohale tuhandeid inimesi. Ja loomulikult oli igalühel eri nägemus, mida tähendab “parem” Eesti, alates Riigikogust ja poliitikast kuni koduvalla posti kojukandeni.   

Tolerants. Polnud lolle ja tarku küsimusi, polnud lolle ja tarku inimesi ega lolle või tarku lahendusi. Minu mõttekojas algatas ühe elavaimat diskussiooni tekitanud ja konkreetseima lahenduseni jõudnud teema – meeste ülekaalulisuse ja ebaterve toitumise – u 65 aastane tagasihoidlik naispensionär. Teemade arutelul polnud kellelgi “paguneid”, ühtviisi tähtsaks peeti kõikide arvamusi. Mulle tundub, et talgute üks tulemusi on ka see, et inimesed õppisid nägema teisi inimesi ja olukordi.

Polnud kohustust otsuseni jõuda ja midagi muuta. See oli ka tingimus, mis tegelikult tõi kaasa selle, et väga paljud endale ka lubadusi andsid ning kohustusi võtsid. Töötas lihtne, inimpsühholoogiale rajatud mudel – teadlikkuse kasv suurendab vastutustunnet ja enesekindlust, mis viib vältimatult tegudeni.

Reeglid tagasid liikumise. Kohal on õiged inimesed, juhtuvad õiged asjad, eelkõige mida mina saan ära teha ja lahendustele keskendumine. Mõned lihtsad reeglid (parem oleks öelda eeldused), mis andsid talgutele suuna ja dünaamika. Need reeglid tagasid ka selle, et ei jäädud toppama aruteludesse, kas ikka on õiged inimesed kohal ja kes võiks veel olla (sest meie ei saa ju midagi teha…:-)) ning ei sukeldutud liiga sügavale probleemide olemusse, vaid otsiti lahendusi.  

Hea meeskonnatöö õppetund koos panustamisega enda ja teiste paremasse tulevikku. Mõnus. Aitähh 🙂