Kas vastab tõepoolest tõele, et nn mürgised inimesed meie ümbert võivad oluliselt ja otseselt mõjutada ka meie endi heaolu? Ja õigupoolest, kes need mürgised inimesed siis on? Nojah, ja kui see kõik tõele vastab, mida siis teha?

Alustades sellest: kas ja kuidas mõjutavad negatiivsusest pakatavad inimesed meie ümbert meie endi emotsioone, võimekust, heaolu? Lühike vastus sellele küsimusele on: jah, mõjutavad. “Ütle, kes on su sõbrad ja ma ütlen, milline inimene sa oled” ja “Sa oled oma viie kõige lähedasema inimese produkt” stiilis rahvasuus levinud ütlused pole õhust võetud. On tehtud päris hea ports igatsorti eksperimente ja uuringuid, kuidas nn mürk levib ja siin siis mõned kokkuvõtted neist:

 

* Negatiivsus (mürgisuse pehmem metafoor) levib sarnaselt haiguslikule viirusele, leidsid teadlased Harvardi ülikoolist ühes uuringus. Seega, leviku muster on sama, nagu mistahes viiruse – olgu see “külmetusviiruse” või kõhuviiruse puhul. Teadlased leidsid, et kui sul on kurb, negatiivsusest pakatav sõber või lähedane, siis suureneb kaks korda tõenäosus, et sa ka ise nakatud negatiivsusesse.

 

* Negatiivsus levib palju tõhusamalt, kiiremini ja kaugemale kui positiivsus. Ehkki ka õnnetunne levib nagu viirus, siis näiteks üks õnnelik sõber suurendab sinu õnnetunde tõenäosust vaid 11% (võrdle negatiivse emotsiooni kahekordseks kasvanud tõenäosusega).

 

* Nagu tavapärase haiguslikku viirusessegi nakatumisel – mida rohkem on sul sõpru-lähedasi viirusesse nakatunud, seda suurem on tõenäosus, et ka sa ise nakatud. Nakatumine sõltub suuresti kontaktidest viiruse kandjatega, ent paranemise aeg ja viis on juba igaühel individuaalne.

 

* Pidev suhtlemine nn mürgiste, negatiivsust pritsivate inimestega põhjustab inimesele järske ja sügavaid stressihooge, ütleb teine uuring. Ja see omakorda mõjutab otseselt inimese võimekust oma eluga hästi hakkama saada. Veel konkreetsemalt – see ei tee lihtsalt kurvaks ja õnnetuks, vaid mõjutab reaalselt ja otseselt aju töövõimet, aju ehitust. Ehk me muutume inimestena – nii füüsiliselt kui vaimselt. Ja mitte paremuse poole.

 

Sarimürgitaja sümptomid

Kes siis aga on see, kes imeb inimestest elumahlasid ja külvab negatiivsust? Trikk on siin teha vahet inimestel, kes lihtsalt tüütavad sind ja nendel, kes on päriselt energiavampiirid. Mõned näited (vampiiridest):

 

Ohver
Neid võib olla esimese hooga raske ära tunda. “Ohvritega” suheldes märkad tõenäoliselt aga peagi, et suurema osa oma ajast tegeled sa nende probleemidega (ja probleemidest neil puudust pole). Sa lahendad neid, annad nõu, elad kaasa ja oled üldse oma arust tubli toetaja. Kui aga öeldakse, et “valu on vältimatu, ent kannatamine on valik”, siis ohvrid valivad reeglina kannatamise. Mõistagi käib ohvri mentaliteediga kaasas vastutuse lükkamine – “ohver” keeldub oma elu ja tegude eest vastutust võtmast, ikka ja jälle on keegi teine nende hädades süüdi.

 

Isekas egoist
Kõik asjad – teemad, nähtused, juhtumid on kuidagi nendega seotud. Alustades juttu mingil suvalisel teemal, jõuate üsna kiiresti selleni, kuidas tema mõtleb, teeb ja tunneb – ja kuidas see kõik ikka nii pahasti just talle mõjub (on mõjunud). Teda ei tundu üldse huvitavat, mida teised mõtlevad ja või tunnevad – kogu maailm pöörleb ümber tema tunnete, mõtete.

 

Vilunud kriitik, olematu tunnustaja
Negatiivsust kiirgavatest inimestelt kuuled sa erakordselt palju hinnanguid teiste inimeste kohta. Mõistagi on sellest suurem osa, et mitte öelda pea kõik negatiivne – küll on see rumal, küll on see saamatu. Püsiv, pidev ja katkematu negatiivne hinnangulisus on mürgi taastootmise ammendamatu allikas. Ent kui keegi saab millegi positiivsega hakkama, teeb midagi tõesti hästi – mistahes kriteeriumi järgi mõõtes, siis maksimum, mida välja pigistatakse, sedagi eraldi küsimise tagajärjel, on “normaalne”. Ehk teisisõnu “see pole midagi erilist”…

 

Eksimatu
Alati. Peab. Õigus. Olema. Midagi pole teha, on minu arvamus ja siis on vale arvamus. Küsimus ja diskussiooni koht on ainult selles, kui vale see teine arvamus võib olla. Ja muuseas, “mürgitajad” ei vabanda. Mitte kunagi. Äärmisel juhul on nad nõus küll ütlema: “No vabandust”, ent siis järgneb kohe ka “aga…” ning jutt sellest, kuidas tegelikult on tal ikka õigus.

 

Kuulujuttude levitaja
Üks huvitav äratundmishetk tundub olevat ka see, millest inimesed räägivad. Väikesed inimesed räägivad teistest inimestest ja suured inimesed ideedest, on keegi kuskil öelnud. Tõepoolest, kõige mürgisemad salvajad võivad olla ka kõige suuremad kuulujuttude levitajad – kes kuuldavasti mida tegi või tegemata jättis ja muidugi ka see, mida sellest inimesest siis arvata (reeglina mitte midagi head).

 

Bullterjeri hambumusega
Nad ei lase lahti. Ei lase. Kui nad on otsustanud korra kannatada, siis kannatavad nad kuni lõpuni. Misiganes see lõpp tähendab. Negatiivsust külvavad inimesed kasutavad iga võimalust, et üha uuesti taastoota negatiivsust. Nii tulevadki lauale ikka ja jälle needsamad teemad, millest teised inimesed on juba ammu edasi läinud. Või on lihtsalt aeg teinud oma ravimise töö. Ent negativismi levitajad võtavad need teemad sobival hetkel (selle võib käivitada absoluutselt igasugune sündmus, sest vt eespoolt – kõik on nendega seotud) sahtlist välja ja saag tõmmatakse jälle käima.

 

Jookse… kui saad

Eks neid iseloomustavaid käitumismustreid võib veel kirjeldada ja ilmselt oskame me kõik neid ise juurde lisada. Peamine küsimus on ehk see, mis siis teha, kui oled sellise energia imejaga kokku sattunud – kas siis tööl või eraelus. Esimese hooga tahaks hüüda nagu Mihkel Raud, kelle esimene nõuanne inimestele, kes küsisid, kuidas alkohoolikuga toime tulla, oli: jookse. Siis on vähemasti üks inimene maailmas tervem. Ent päriselus me ei saa alati joosta. Kui võtta negativismi nagu nakkushaigust, siis on ehk ka kaitsemeetmed sarnased – mida vähem kokkupuudet, seda väiksem on tõenäosus ise nakatuda. Ning kasvatada samal ajal immuunsust, korjates ja hoides teadlikult enda ümber inimesi, kes teevad meid õnnelikumaks. Sest, nagu eespool öeldud – ka õnnetunne levib viiruslikult.