Eile üllitus Delfis minu artikkel, mille ka siia üles panen. Niisiis…
„Majandus langeb sel aastal 8,5protsenti,“ teatab 31. märtsi õhtuse Aktuaalse Kaamera uudisteankur saate avauudisena. Mulle tundub, et ta hääl väriseb veidi, sedavõrd tõsine ja samas kurbpidulik on uudis, mille ta vaatajatele faktina esitab. Sama uudist on päeva jooksul juba kedratud lugematu arv kordi, raadiotes, online uudistes, blogides. Tõesti kole lugu, 8,5% on päris valus kukkumine… Ja siiski, peas tekib sellega seoses mitu küsimust, mille üle oleks ehk hea enne masendusse langemist mõtiskleda.
Esiteks. Majandus langeb sel aastal 8,5%. Fakt? Hmm, selgub siiski, et tegemist on vaid prognoosiga… Faktina saab esitada siiski vaid sündmusi, mis on juba toimunud ning isegi siis on paljudel juhtudel tõlgendamisvõimalusi. Kas rahandusministeeriumi ametnikud, kes antud prognoosi koostasid, teavad tulevikku täpselt ette? Kahtlen selles. Kardan, et antud juhul on neile, ilmselt ka nende enda tahte vastaselt, omistatud võimed, mida neil pole. Ehkki mõned kvantfüüsikud kinnitavad, et inimene on võimeline ka ajas rändama, on see oskus siiani siiski vaid põneva teooria tasemel.
Teiseks. Vaadates prognoosi kui tõsikindla sündmuse esitamist teleuudiste lipulaevas Aktuaalses Kaameras meenub mulle hulk analüütikute samalaadseid prognoose viimase paari aasta tagant. Veel eelmise aasta sügisehakul teatasid samad prognoosijad pärast arvutuste tegemist: Eesti majandus asub 2009. aastal kasvuteele. Kas on vähemalt üks hea põhjus, miks praegune, samadele arvutusmudelitele tuginev prognoos on täpsem, õigem, usutavam? Muuseas, täpselt sama jutt kehtib mistahes analüütikute prognooside kohta, olgu selleks rahandusministeerium, Eesti Pank, Swedbank või SEB.
Kolmandaks. Analüütikud on ka inimesed, kes loevad lehti, kellel vahest kärbitakse palku ning kes maksavad pangalaenu. Ning prognoosides tulevikku kalduvad nad seda tegema, nagu me kõik, tuginedes minevikus toimunud sündmustele. Tuginedes sealhulgas nendele sündmustele, mis on toimunud nende endiga – kui sul kärbitakse palka, millist helget tulevikku sa julged prognoosida? Kui veel 2007-2008 tehti tulevikuprognoose, lähtudes varasemast kiirest kasvust, siis nüüd on pendel teises servas – viimased 3-4 kvartalit on olnud süvenev langus, seega langus jätkub ja süveneb. See paljuski ka inimeste mõtetes ja alateadvuses keerlev minevik jõuab ka arvutusvalemitesse.
Neljandaks. Sa näed seda, mida tahad näha. Inimestel, sh analüütikutel, on peades asi, mida kutsutakse retikulaarne aktiveeriv süsteem (RAS). See on asi, mis tegeleb meile läbi tajude – nägemise, kuulmise, kompamise, maitsmise ja haistmise – igapäevaselt sisse tuleva info selekteerimisega. Ning meie teadlikku käitumisse annab sisendeid ainult marginaalne, alla 1% kogu infost. Ülejäänu jäetakse kõrvale. Oluline on aga teada, kuidas see väike osa välja valitakse. Nimelt hakkab too RAS meie alateadvuses tegema valikuid meie eest. Lihtne näide. Mäletad, kui ostsid auto või uue mobiiltelefoni? Enne ostu selliseid väga palju sama marki autosid või telefone näha polnud, pärast ostu aga oli peaaegu iga teine auto või telefon sinu omaga sama marki. Vähemasti nii tundus. RAS asus tööle. Sama efekt toimub mistahes asja, sündmuse, trendiga. Kui keskendume langusele (millele kahjuks väga tublisti on nii meedia kui suur hulk inimesi kaasa aitamas), siis näeme ka üha enam märke sellest, kuidas majandust ootab vabalangus.
Kas see kokku tähendab, et me ei peaks prognoose uskuma? Lühidalt, jah. Arvan, et igatsorti prognoosid on, parafraseerides justiitsminister Rein Langi, intellektuaalselt huvitavad ideed ning nende üle on huvitav mõtteid vahetada. Kui aega on. Küll aga ei soovita ma mingil juhul neid võtta tõsikindla faktina, millest oma elu sõltuvusse panna. Seda, mis päriselt juhtuma hakkab, ei tea mina ega sina, ei tea seda Ivari Padar, Andrus Ansip, Andres Lipstok või ka kõige haritum analüütik mistahes asutuses. See tõdemus ei ole käega löömine, see on reaalsus, millega peab arvestama. Muuseas, hoiatus mulle endale ja sulle, kui seda tõdemust jagad – sellise mõtteviisiga saame endale kindlasti terve hulga häälekaid oponente, aga… nendega pikalt vaielda pole mõtet. Mäletad, sa näed seda, mida tahad näha.
Aga mis siis selliste prognoosidega peaks tegema, ikkagi televiisoris räägivad ja lehed kirjutavad? Ma ei saa soovitada, see on iga inimese enda valik. Olen näiteks ennast aga harjutanud võtma igatsorti prognoose kiretult teadmiseks, kui, nagu öeldud, intellektuaalselt huvitavaid ideid. Ja vaatan vähem televiisorit ja loen vähem ajalehti. Tõsiselt. Ja kui tarbingi meediat, siis heas mõttes proovin ennast programmeerida (ja sellega ka oma RASi) vaatama-lugema uudiseid, mis on suunatud lahendustele, positiivsetele sündmustele. Kõlab veidi naiivselt. Aga tundub töötavat. Positiivsed sündmused vajavad impulssi, esimest sammu, esimest tõuget ning olen hakanud üha enam neid võimalusi nägema. Päris kindlalt julgen väita, et mida rohkem me laseme ennast emotsionaalselt ja sisuliselt mõjutada nn prognoosidest, seda vähem on meil kontrolli enda ja oma tuleviku üle.
