Corporate bs sõi ära meeskonnatöö

Raimo Ülavere meeskond 3 kommentaari

Reedesel meeskonna coaching´ul jäi üks osaleja pärast veel juttu vestma. Tema küsimus oli otsekohene ja konkreetne: millest see tuleb, et ehkki meil räägitakse aasta-aastalt enam meeskonnatööst, siis tegelikkuses on meeskonnatöö Eesti ettevõtetes teinud vähikäiku. Ehk lihtsamalt – tema väide oli, et me teeme kehvemalt koostööd, kui tegime seda 10 aastat tagasi.

Õigupoolest tahtsin kohe küsida, et  kas me siis tõepoolest teeme vähem koostööd? Ja enne kui jõudsin suu lahti teha, tekkis kusagile kuklapiirkonda tunne, et vastaskõneleja väide pole tühja koha pealt tekkinud. Ta tsementeeris oma väidet kogemusega – enne tänast töökohta töötas ta aastaid tänaseks kadunud (nii otseses kui kaudses mõttes) Hansapangas – mis oli omal ajal tulemusliku meeskonnatöö üks etalonidest. Nii võtsime tema väite eelduseks ja hakkasime pigem vaagima, mispärast siis meie koostöövaim on kahvatunud. Jõudsime kolme asjani.

Tsentraliseerimine. Masu on viinud kontrolli kasvatamisele, ettevõtetes on juhtimist ja vastutust koondatud kitsamasse ringi. Ehkki ühelt poolt mõistetav ja inimlik – kriisi ajal on kontrolli koondumine vältimatu – on teisalt see kaasa toonud usalduse ning laiapõhjalise vastutuse vähenemise. Usaldus ja ühine vastutus on aga meeskonnatöö alused.

Välisomanikud. See on mõjutanud meeskonnatööd nii emotsionaalselt kui igapäeva töös. Emotsionaalselt – omanikud pole enam „omad“, mäng on muutunud tööks, oleme ühed palgasõdurid kõik jne. Sõnaga, see pole enam sedavõrd „meie“ asi. Teeme oma osa korralikult ära ja lähme koju. See on pigem sisetunne, kui selge veendumus. Ent ta mõjutab, õigemini pärsib meeskonnatööd. Ja igapäeva töös murravad meile sisse kõiksugu toredad asjad, mille kohta üks tippjuht ütles „corporate bullshit“. Maatriksid, kusagilt alguse saanud töökäsud, mis ei sobi Eesti konteksti jne. Asju, mida peab tegema, on rohkem, kui varem. Meeskonnatöö isu, ühise vastutuse ja usalduse kasvu see ei suurenda.

Individualistlik edukultus. See on võib-olla isegi mõjukaim tegur. Eestlased on uuringute järgi pigem individualistid. Kas selle pärast või seda toites oleme kultiveerinud edukultuuri, kus tegijad on ainult võitjad ning võitu mõõdetakse millegagi, millel on hinnasilt küljes. Tean, tean, see on juba vana jutt ja kisub halaks. Ent see edukultus on võtnud mõõtmeid, milliseid me ei osanud 80ndate lõpus näha hirmsamateski unenägudes. Sööme koos kartulikoori… Mäletad? Tjah. Täna võidame küll (kui ikka võidame, sest kohe tekib ju tunne, et midagi on veel ikka puudu J), aga üksi.

Nüüd siis küsimus, kas olukord on lootusetu või, tsiteerides president Lennart Meri: „olukord on sitt, aga see on meie tuleviku väetis“.

Kipun uskuma, et asi pole sugugi lootusetu ning pigem toimub pööre koostegemise suunas kiiremini kui oskame arvata. Kõigepealt seepärast, et see paljudel juhtudel on tulemuslikum kui individuaalne rassimine ning sellest saab varem või hiljem üha suurem hulk inimesi aru. Oma mõju on masul ja koondamislainel – uusi kodumaiseid ettevõtjaid tuleb nagu seeni pärast vihma. See tähendab uusi meeskondi, kellel töötades silmad säravad. Ja usun paremasse koostöösse ka puht loodusseaduste tõttu – kui ühiskonnas millegagi liialdada, siis liigub pendel mingi aja pärast vastureaktsioonina vastupidises suunas – ka edukultus pole ehk igavene.

Millised on sinu läbi aegade kogemused meeskonnatööst?

Liitu 2500+ juhi, tippspetsialisti, sportlase ja meeskonnamängijaga meililistis

Juhtimisest, meeskonnatööst ja vaimu treenimisest e-kirjad kuni paar korda kuus

Kommentaarid 3

  1. Ma lihtsalt ei saa taolised selgitusega nõustuda. Ma räägiks hakatuseks ühe anektoodi, et asjast paremat sotti saada. Tegemist on mänguga “Eestlane kapis”:

    1. Tase. Kümme eestlast joovad ära kümme liitrit viina. Seejärel poeb üks kappi ja ülejäänud peavad ära arvama kes see oli. Konsulteerimine on lubatud.
    2. Tase. Kaks eestlast joovad kolm liitrit viina. Seejärel poeb üks neist kappi ja nad peavad ära arvama kumb on kapis. Konsulteerimine on lubatud.
    3. Üks eestlane joob ära kaks liitrit viina. Seejärel peab ta ära arvama, kas ta on kapis või mitte. See on kõige raskem tase, kuna pole kellegagi konsulteerida.

    Nali naljaks, aga see konsulteerimise osa näitab, et eestlasel pole ei tahtmist, ega suutlikust asju ise ÜKSINDA otsustada. Ma väidan, et te vaagisite ennast valejäreldustele ühe väga olulise punkti juures — te ajasite sassi individuaalsuse ja egoismi.

    Eestlased ei ole individualistid. Eestlased ei ole valmis tõusma püsti ja ütlema mina teen või mina tegin — ja nõnda, et enamus kohaolijaid sellega ka nõustuks. Eestlased väldivad igal võimalikul viisil vastutust (mis on individuaalne) ning keskmise eestlase elueesmärk on olla “normaalne”, ehk olla selline nagu teised. Loomulikult ei sõnasta keegi seda nii, kuid kui inimesi kõrvalt jälgida, siis torkab see nagu raudkang silma.

    Samas egoism torkan silma igal sammul. Seda kajastavad ka ütlused, et “kala otsib kus sügavam ja inimene, kus parem” mille abil vabandatakse välja oma hoolimatust teiste — ka ühiskondlike — murede suhtes. See näitab, et keskmine eestlane tahab võimalikult palju hüvesi saada ja võimalikult vähe panustada. Teine asi on loomulikult see kurikuulu “mõisa köis las lohiseb”. Lihtsalt tänapäeval on mõisaks kõik ülejäänud.

    Ma olen näinud kuidas toimib soomlaste omavaheline dünaamika ja eestlaste omavaheline dünaamika: sel ajal kui soomlased reaalse probleemiga tegelesid, toimus eestlaste grupis “kujundujumine”: inimesed sättisid ennast olukordadesse, kus teised inimesed pidid rohkem tegema kui tema, samuti käis juba ette karu naha jagamine. Soomlastel oli lihtne — võtame karu maha ja siis vaatame, kes kui palju saab. Eestlaste puhul teatab Jüri kohe alguses, et tema pole jahist huvitunud, kuna Jaan saab tema arvates põhjendamatult suure tüki liha. Sel ajal kui eestlased on “läbirääkimised” lõpetanud (kas te olete näinud “Ürgmeest”?), on soomlased on juba 3-4 karu maha niitnud ja kõigil on rohkem liha kui nad ära süüa jõuavad.

    Aga kõik ei ole veel kadunud. Kui eestlaste ja soomlaste grupid omavahel segada, siis tekkis huvitav kokteil: kui soomlased grupis domineerisid, siis püüdsid eestlased olla “normaalsed” ja rabelesid nagu soomlasedki mehemoodi. Kui grupis domineerisid eestlased, siis läks peaaegu kohe tüliks, eestlased pidasid soomlasi pugejateks ning soomlased eestlasi lihtsalt käparditeks.

    Siinkohas tekkis mul üks mõte. Äkki peaks tekitama selliseid väljamaalaste gruppe, keda saab lühikeseks ajaks kasutada eestlaste tiimi “käima tõmbamiseks”. Ehk siis tööd alustab puhas võõramaalaste grupp, pisitasa vahetatakse inimesi välja ja kui seda osavalt teha, siis võib juhtuda, et osalised ei saa arugi, et abirattad on läinud?

  2. Ilmselt tõesti on corporate bs-i ajamise osas meie juhtide meisterlikkus viimastel aastatel tõusnud. See aga ei ole halb! Poliitiliselt korrektne ja viisakas suhtlemine on ju palju etem kui jõrm mölisemine või lahmiv ülbitsemine.

    Võib-olla ei ole hea selline üldistamine, et “eestlased on sellised” või “soomlased on toosugused”. Oleme igaüks ikka üsna erinevad inimesed ja stereotüüpimine ei ole korrektne.

    Tegelikult on minu arvates Eesti juhtimise tase ajaga ainult paremaks läinud ja tõenäoliselt üks maailma paremaid. Seda paljuski tänu hästi toimivale Eesti koolitajate ja konsultantide seltskonnale. 🙂

  3. Post
    Author

    Tanel, väga-väga hea ja naelapea pihta teemaarendus! Individualism ja egoism on tõepoolest kaks eri asja, ja oleme maailma ühed parimad kahjuks vaid ühes 🙂

    Märt, olen sinuga samalaadselt tunnetanud, et Eesti juhtide tase läheb paremaks ja on tõepoolest täitsa tasemel. Mis puudutab koolitajate panust, siis ehkki oleks tore mõelda, et koolitajate mõjul ja teene jne, siis tegelikkuses arvan, et selle arenguhüppe on põhjustanud ikka äriline vajadus ning juhtide enda kogemused. Koolitajad saavad vaid kaasa aidata ning eks koolitajategi tase ei saa olla väga erinev juhtide tasemest…

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga