Unustame Eesti Nokia, otsime parem Lego klotse

Raimo Ülavere majandus ja äri Kommenteeri

Hea konsultandist kolleeg Indrek Maripuu kirjutab oma blogis Arendussahtel sellest, kuidas filoloog Tiit Hennoste peab Lennart Meri kunagist üleskutset leida “Eesti Nokia” vastutustundetuks ning kuidas Hennostega tuleb laias plaanis nõustuda – üks suur (äri)idee ei päästa maailma või Eesti riiki. Ka kirjutab Indrek, et turuliidri kopeerimine pole reeglina head nahka toonud. See kõik tekitas minus aga mõningaid mõtteid veel. 

 

Lennart Meri Eesti Nokiat otsimas.

Lennart Meri Eesti Nokiat otsimas.

Turuliidri kopeerimine toob tõesti tavaliselt tulemuse, nagu tegevuse tüvisõnagi ütleb – koopia. Koopia pole reeglina originaalist parem. Ning täpset koopiat on ka pagana keeruline teha. 

 

Ent omajagu lahe teema on hoopis äriideed, mis on kuskilt kopeeritud ning nendega raha tegemine. Sest sageli kipub esimene vasikas mõne innovaatilise asjandusega ikka aia taha minema, ent suure raha teenib tegelane, kes korjab idee üles ja modifitseerib seda turule, ajastule, kundedele sobivamaks. Ja suudab muidugi ka ideetüki parema hinnaga valmis teha.

Näiteid? Noh, terve Jaapani teise maailmasõja järgne majandus tugines paljuski ideede kopeerimisele. Täna on nad söönud/söömas ära maailma autotööstust, filmitööstus on juba neelatud jne. Või siis lugu koopiamasina sünonüümi – Xeroxiga, kes jäi ise loorberitele puhkama ning käis selle sajandi alguses ära pankrotisuus. Konkurendid hakkasid lihtsalt tegema odavamalt ja korjasid raha ära.

Aga Eestist? Hansapank (ehk idee, kuidas teha panka) ei olnud Eestis esimene ega kuni 1998. aastani ka suurim pank…Skype polnud sugugi esimene internetipõhine telefonitehnoloogia…Selver esimene marketitekett…jne.

Ent tagasi Eesti Nokia juurde. Tõesti, jumal tänatud, et Lennart Meri see unistus pole täitunud ja meil pole majandust, mis sõltuks ühest suurest, oma “Eesti Nokiast”. Olgu selleks mõni autotööstuse tükk või misiganes muu vidin. Praegune langusfaas võinuks seetõttu veel eriti sügav olla.

Millegipärast räägitakse meil pidevalt Soome Nokiast, kui suurest eeskujust, kes on toonud õnne soomlaste õuele. Ning meie tahame ka sinna õuele minna, ikka samamoodi, nagu nemad seda tegid. Mingis mõttes on see soomlaste õnn ju ka täiesti tõsi – Nokia teeb Soome majandusest erinevatel hinnangutel u 10-15% (firma ise, alltöövõtjad, ekspordist u neljandik, R&Dst üle kolmandiku jne) – seega suur majanduse vedur on ta kindlasti. Iseasi, kuhu see vedur veab, mobiiliärile kehvematel aegadel võib vedur ka majandust veidi kraavi vedada.

 

Taani üks tuntuim eksporditükk - Lego.

Taani üks tuntuim eksporditükk - Lego.

Ent samas tundub mulle, kui juba riikide seast eeskujusid otsida, hoopis toredam mõte püüd olla Taani sarnane. Mida me teame Taani majandusest? Lego klotsid, transpordihiiglane ja vahepeal ka Estonian Airis osalust omanud Maersk…midagi veel? Muidugi, Carlsbergi õlu ja meie Sampo tänane omanik, Skandinaavia suurim panganduskontsern Danske Bank ning Eesti turvaturu monopol G4S. Ent üks ja suur “Taani Nokia”? Neid on terve posu ning mis veelgi tähtsam, tublisti ja väga palju suurem posu on väike- ja keskmise suurusega ettevõtlust…

 

Muuseas, taanlased on maailma õnnelikuimad inimesed, meenub mulle üks uuring paari kuu tagant.

Seega, jätame selle ühe suure Eesti Nokia ükskord rahule. Sellest rääkimine ja selle haiglane otsimine on kergelt frustreeriv, nii ettevõtjatele kui rahvale.

Ma ei taha ka väita, et me peaksime hakkama nüüd ummisjalu Helsingi asemel hoopis Kopenhageni vahet sebima. Peaksime leidma ikka endale sobiva sihi ja mõtte ning erinevaid tegevusi nagu Lego klotse üksteise peale pannes hakkama sinna poole ka liikuma. Ent mulle tundub, et Taani multimajanduses võiks see ideaal meie jaoks olla lähemal kui Soome nokiakesksuses.

Liitu 2500+ juhi, tippspetsialisti, sportlase ja meeskonnamängijaga meililistis

Juhtimisest, meeskonnatööst ja vaimu treenimisest e-kirjad kuni paar korda kuus

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga