Mulle kohutavalt meeldib, kui valikud juhi ees on selged. Eriti need suured, 3-5 põhimõttelist valikut, mis puudutavad väärtusi, meeskonna ja enda käitumise põhimõtteid. Ja muidugi ma tean, kuivõrd palju keerulisem on päriselu. Ent see ei sega püüdlust teha endale valikuid lihtsamaks ja selgemaks. Üks neist juhi ees seisvatest suurtest valikutest on: kas meeskond on meil alati esimene valik?
Muidugi, sõnades oleme pea kõik meeskonna usku. Räägime sellest, kui tähtis on meeskonnatöö, kuidas sünergia on see, mis ägedaid tulemusi toob, kuidas vaid koostöös sünnivad uued ideed ja lahendused. Ning kui päriselt tegemiseks läheb, kui kõned on peetud ja sõnad räägitud, kui saabutakse tagasi kahepäevaselt team-buildingu ürituselt, siis… on tublisti vähem neid juhte, kelle reaalsetes valikutest see sõnum – meeskond on esimene valik – ka kajastub. Ehk lihtsamalt: kui on valida üksikisiku ja meeskonna vahel, siis liigagi paljudel juhtudel langeb juhi valik esimese kasuks.
Kuidas see valik päriselus väljendub? Ehk kui päriselt on meeskonnatöö kõige tähtsam (muuseas, alati ja igas organisatsioonis ei pea see nii olema), siis järgnevalt kolm kohta, kus ma näen, on juhid ehk kõige enam hädas meeskonna jaoks paremate valikute tegemisel:
1. Kas meil on õiged inimesed bussis?
See küsimuse tegi kuulsaks mitmete poppide juhtimisraamatute autor Jim Collins (e.k näiteks Heast suurepäraseks, Loodud kestma). Ehk enne probleemi kallale tormamist tasuks ehk mõelda, kes sul meeskonnas on. Kui sul on õiged inimesed, siis oskavad nad ka probleemi tõenäolisemalt ise lahendada. Pole vast vaja hakata siin pikalt kirjutama, millised inimesed on meeskonnamängijad ja millised mitte. Võib-olla esimese ja lihtsaima määratluse saad teha Patrick Lencioni tuntud karakteristikute järgi: isetus, ambitsioonikus, nutikas suhtleja (loe selle kohta siit).
Muuseas, see ei tähenda, et meeskonnas ei tohi olla staare või et kõik peavad olema ühesugused. Kaugeltki mitte – ebavõrdsus meeskonnas pole mitte ainult okei, vaid see on hea tulemuse tegemiseks hädavajalik. On juhi töö seda ebavõrdsust elus ja samas ohjes hoida. Ent päris kindel on see, et kõige paremas mõttes staarid vihkavad kõige enam seda, kui nemad pingutavad ja teised lasevad vilet. Ning kui juhtki paneb suurema osa ajast nende vilistajate järgi vedamise peale… Võrdsus, õigemini arusaamade sarnasus väljendub pigem hoiakutes, väärtustes, uskumustes. Seega, on juhi töö tagada, et meeskonnaliikmete seas poleks inimesi, kelle arusaamad ja käitumised ei lähe kokku “meeskond on esimene valik” hoiakuga. Muuseas, vaga hästi on sellest kõigest kirjutatud raamatus “Trillion dollar coach”, loe sellest siit.
2. Päikesejuhina juhtimine
Meeskonna üks olulisemaid tegevusi on koos otsuste tegemine. Sealt tekib ühine, jagatud vastutus ning tunne, et ajame siin koos seda asja. Ja teine, vähemalt sama kaalukas tegevus on muidugi reaalse koostöö tegemine, üksteisest sõltumine.
Seda kõike aga pole, kui meeskonnatööst rääkivale juhile meeldib juhtida pigem ja ainult üks-ühele stiilis. Ehk mingis mõttes on juhtimise süsteem selline: keskel särab päike ehk juht, kes siis oma kiirekestega vastavalt vajadusele paitab või kõrvetab meeskonna liikmeid. Liikmetel omavahel sisuline ja ka emotsionaalne side puudub.
Ometi on teada, et vähemalt sama oluline, kui on usaldus juhi vastu, on ka usaldus meeskonna liikmete vahel. Ja see usalduse jutt pole lihtsalt sõnakõlks – usaldus on uuringute järgi enim meeskonna tulemuslikkust mõjutav tegur (loe näiteks siit).
Niisiis, juhi töö on mitte ehitada siloseinu osakondade ja liikmete vahele (olen halvemal juhul ka näinud, kuidas juht mängib meeskonna liikmeid üksteise vastu), vaid aidata kaasa liikmete vaheliste sidemete tekkimisele – luua meeskonna sees projektipaare, triaade, üle ühe liikme või osakonna piiride vastutusi ja sihte.
3. Mis on see ühine asi, mida me siin ajame?
Tõepoolest, sellele esmapilgul lihtsana tunduvale küsimusl on samas sageli kõige raskem vastata. Alguse võiks see aga ehk saada mõtteviisist, et meeskond on alati vahend millegi saavutamiseks. Meeskonnal on oma ülesanne, funktsioon, eesmärk. Meeskond ei ole perekond või klubi, kus käivad koos sarnaste huvidega inimesed.
Kui seda ühist sihti, ideed, eesmärki pole, siis on ka naiivne eeldada, et meeskonna liikmed millelegi ühisele pühenduvad. Ning mingit reaalset meeskonnatööd tegelikult ei toimu, heal juhul tehakse mõnikord koostööd, aga seda ainult siis, kui see läheb kokku liikme tugeva isikliku huviga. Meeskonna koosolekud on siis pigem infokoosolekud, kus igaüks vuristab ette oma tegemised ning mingit diskussiooni, sisulist arutelu, otsustamist ei toimu. Ja kui tekibki teema, mis nõuaks mitme liikme panustamist, siis valik on liikme vaates üldiselt lihtne – vaadake, mul on siin enda asjadegagi käed-jalad tööd täis.
Rasked valikud
Muidugi ei piirdu igapäeva elus valikute olukorrad eespool kirjeldatud 3 nähtusega. “Meeskond on esimene valik” on tore loosung, ent kui selle järgi päriselt käituma hakata, siis võib see tähendada juhi jaoks päris raskeid otsuseid ning ebamugavaid olukordi. Ja siis teisalt – kui need otsused aitavad kaasa paremale tulemusele, siis… tulemuslikkus ongi ju see, mille eest juhtidele palka makstakse.
