Võistlusi mõnikord võidetakse ja ka kaotatakse juba enne stardipauku, stardikoridoris seistes. Kuidas siis? Ikka olenevalt sellest, mis meie peades toimub.

Ilmselt oled kohanud sportlasi, keda stardikoridoris on tabanud pidurdamatu vajadus rääkida. Ükskõik kellega ükskõik millest. Tõenäoliselt oled ka näinud sportlasi, kes on tõmbunud kuhugi koridori äärde ja põrnitsevad seal haavatud looma pilguga oma jalgeesist. Väliselt liikumatu, ent kupli all keeb täiega.

Konkurentide punnitavad musklid

Ja väga tõenäoliselt oled kohanud sportlasi – ja vahest ka ise see olnud -, kes äreva pilguga vaatavad konkurentide punnitavaid muskleid, kehahoiakut, uut ratast, viimase peal kella ja veel mitmesuguseid asju, tehes nendest järeldusi tema vormi kohta. “Oi ta on tugev,” vasardab peas, vaadates konkurendi uut ratast. Või üleelusuurust pulsikella.

Viimase hetke märkused löövad rivist välja

Ning päris kindlasti oled ka ise olnud see, kellele n.ö viimase hetke märkused, nõuanded, kommentaarid tekitavad kõhklusi oma võistluse plaani täitmise kohta. “Kas ma ikka teen õigesti?” hiilib ligi kahtlus, kui keegi vahetult enne starti mainib otsekui mokaotsast, et “no nende juurikate peal on võimatu sõita” ja sina oled plaaninud just seal oma tehilise paremuse maksma panna.

Sobivaima ärevustaseme leidmine

Seda kõike teeb ärevus. Igal sportlasel on oma personaalne ärevuse tase, millega võistlust alustades teeb ta parima tulemuse. Selle ära tundmine on paljuski katse-eksituse teema, sobivaima saab teada pärast võistlusi analüüsi tehes. Ent on üks harjutus, mis üle maailma tuhandete sportlaste, ent ka muusikute, börsimaaklerite, arstide jne peal katsetatuna on andnud häid tulemusi. See on nn keskendumise harjutus, mille tõi 1960ndatel Jaapani võitlustukunstide juurest USAsse Robert Nidefferi nimeline mees. Ja mis pärast seda on levinud eritnevatesse valdkondadesse, eriti aga spordimaailma. Niisiis, siin on ehk üks mõistlikum alternatiiv eelpool kirjeldatud ärevusnähtudest tingitud tegevuste asemel ehk mida teha enne võistlust.

Keskendumise  seitse sammu

1. Sõnasta oma selge kavatsus võistluseks

Sõnasta see üks asi, üks siht, eesmärk konkreetse võistluse tarvis. Nt “Ma pingutan lõpuni” või “Teen oma sõitu”. Üks positiivne asi (st mitte eitus – “ma ei tee …”.

2. Vali omale keskendumispunkt

Vaata kaugusse ja vali endale üks konkreetne punkt, laternapost, puu, maja vms, see pole kuigivõrd oluline. See on punkt, kuhu sa hiljem oma ülemäärase ärevuse minema saadad.

3. Hinga teadlikult

Pane silmad kinni ja hinga sügavalt, nina kaudu sisse ja suu kaudu välja, 4-5 korda (võid lugeda numbreid, nt sisse 1,2,3,4,5, hoia 1,2 ja välja 1,2,3,4,5,6,7). Hinga “kõhuga” – kopsud on altpoolt veidi laiemad ja saad rohkem hapnikku sisse.

4.  Vabasta musklid pingest

Ikka silmad kinni hoides käi mõttes läbi suuremad musklid, kehaosad ja püüa nad pingest vabastada, ikka üks iga välja hingamisega. Alusta peast ja liigu alla poole.

5. Leia oma kese

Keskenda oma tähelepanu ja mõte u 4-5 cm allpool naba ja 4-5 cm pealispinnast sügavamale kõhu sees olevale punktile. See on sinu kese, sellele keskendumine rahustab meeli.

6. Korda endale võtmetegevust

See on lause, mis kirjeldab seda põhitegevust, millega sa plaanid kavatsuse teoks teha. Konkreetne tegevus konkreetse võistluse tarvis. Nt “ühtlane tugev kerimine” (rattas) või “kõrge küünarnukiga pikk tõmme” (ujumises). Silmad on ikka jätkuvalt kinni.

7. Suuna oma energiat

Tee silmad lahti ja saada ülemäärane ärevus punktis 2. valitud laternaposti otsa või valitud puu taha.

Kui seda harjutada ja endale võistluseelseks rutiiniks teha, siis võib see protsess aega võtta alla minuti, keskmiselt on see ehk pigem 2-3 minuti teema. Ja siis oled valmis ning … Start!