Kas tead, mis on see oskus või omadus, mis aitab kõige paremini ennustada, kas sportlane jõuab oma potentsiaalse võimekuse tippu või mitte?
Esimese hooga tahaks öelda ehk tahtejõud ehk võime pikaajaliste eesmärkide nimel loobuda kiiretest naudingutest, ahvatlustest? Või motivatsioon ehk kui väga ikka sportlane midagi tahab? Või äkki hoopis looduse poolt kaasa antud geenid ehk kas sportlase lihased on “kiired” või “aeglased” ja milline on kopsumaht? Tahtejõud, motivatsioon, geenid – seda nimekirja võib pikendada – aitavad tõesti kaasa. Ent kui peaks taandama küsimusele vastuse siiski vaid ühe sõna peale, siis… Sportlase potentsiaali saavutamise kõige parem ennustaja on … enesedistsipliin. Õigemini, selle määr (sest mingil määral suudame me ikka kõik ennast distsiplineerida).
Enesedistsipliin on rutiini laskemoon
Ja siis võib küsida, et miks just enesedistsipliin? Ning vastus kõlab: sest enesedistsipliin on see laskemoon, millega laetakse sportlase salarelva ehk rutiinitaluvust. Rutiin ehk teisisõnu positiivne (ehk eesmärgile lähemale viiv) harjumus vajab tekkimiseks ja püsimiseks aega ja eelkõige mentaalset, ent sageli ka füüsilist pingutust. Seejuures regulaarset pingutust. Seda ilma enesedistsipliinita, ilma teadliku regulaarse tegevuseta on aga hirmus raske kui mitte võimatu teha.
Sama jama, erinev päev
Niisiis, sportlase salarelv on rutiin. Täpsemalt rutiinitaluvus. Võime teha päevast-päeva sama, mida tegi eile (väikeste nüanssidega). Ning seda mitte ainult trennis. Vaid ka süües, magades, õppides, lugedes, logeledes. Rutiinid. Ette aimatavad, kindlaks määratud tegevused. Päeva, nädala, kuu alguses teab sportlane suurelt jaolt ette, mis teda ees ootab, mis tema päevi täitma hakkab. Ja peamiselt on need ikka samad tegevused. Üllatused ehk ootamatud sündmused ei ole sageli toredad, sest enamaltjaolt on nende nimeks üllatuse asemel hoopis “probleem”. Ehk kui elu on rutiin, siis võib väheteadlik kõrvaltvaataja öelda “sama jama, erinev päev”, ent sportlane teab, et see korduv “jama” ongi see, mis võib teda viia unistuste poodiumile.
Mida rutiin teeb?
Miks peaks keegi tahtma sellist, otsekui raudteed mööda liikuvat elu? Ehk kuidas rutiin aitab tulemust teha? Vastus on peidus selles, mida rutiin sportlasega teeb:
Hoiab emotsioonid tasakaalus
Stanfordi ülikooli professor Emma Seppälä väidab, et oleme keskendunumad, sihikindlamad, muuhulgas ka õnnelikumad siis kui meie emotsionaalne tase ei tee ülisuuri kõikumisi. Rutiin – juba tuttav tegevus – on see, mis aitab sportlasel ärevust maandada või vajadusel ka tõsta, emotsioone vajalikul tasemel (täpsustuseks, see ei tähenda kaugeltki 0-taset) hoida. Ning annab võimaluse paremini keskenduda konkreetse vajamineva võimekuse arendamisele trennis ja rakendamisele võistlustel.
Kasvatab enesekindlust
Enesekindluse kasvatamise kõige lihtsam viis on konkreetse tegevuse tegemine. Korduv tegemine. Mida enam sportlane mingit tegevust teeb, seda kindlamalt ta ennast seda tehes tunneb. Lihtne. Rutiin kasvatab enesekindlust.
Vähendab tahtejõu raiskamist
Rutiin kahandab valikute tegemise vajadust. Olgu tegu söömise, trenni või magama minekuga. Iga teadliku valiku tegemine nõuab ajult nn aeglast, kaalutletud mõtlemist ja see nõuab energiat. Tahtejõudu, kui soovite. Tahtejõud on aga midagi, mida saab treenida ja kasvatada, ent mis igal ajahetkel on siiski piiratud suurus. Rutiinidega elades – kui ei pea pidevalt mõtlema sellele, millal ja mida täpselt süüa, tegema igal õhtul uut otsust, et mis kell täna magama minna või pidama endaga iga päev võitlust, kas minna trenni või mitte – säästab sportlane tahtejõudu sinna, kus seda on kõige rohkem vaja. Ehk trennis ja võistlustel oma parima tulemuse tegemiseks.
Suurendab kontrolli tegevuse üle
Mida rohkem me midagi teeme, seda enam me seda käitumist kontrollime. Ja rutiin annab sportlasele olulisima tüki võistluste ajaks ehk kontrolli iseenda tegemiste üle. Seda olukorras, kus niigi palju asju on kontrolli alt väljas. Alates ilmast, konkurentidest, lõhkevatest rehvidest kuni huilgava publikuni.
Harjutab toime tulema sellega, mis ees ootab
Ja muidugi harjutab rutiin keha ja aju toime tulema sellega, mis ees ootab. Nii et võistlustel tekib nii kehas kui peas äratundmine – ahhaa, ma olen seda juba näinud, kogenud. Kui võistlused on esimene koht, kus sportlane kohtub millegi uue ja harjumatuga, võib tulemuseks olla nn tsoonis viibimise asemel “lämbumine”, kus tuleb hakata tegema palju teadlikke valikuid, mis omakorda teeb liigutused aeglaseks ja raskeks ning otsuste tegemisele kulub kõvasti ja asjatult energiat.
Sul on probleem? Tee rutiin
Niisiis. Kui sportlane on hädas, et ei jõua treeneri plaanidest kinni pidada, siis tuleb võtta lahti kalender ja teha trennid rutiinseks päeva osaks (trenn pole rutiini korral midagi, mida teha siis, kui töö ja muud asjad on tehtud, trenn on samamoodi rutiinse päeva osa, nagu töö tegemine vms). Kui on probleeme magusa söömisega, siis tuleks ehk proovida absoluutse eituse asemel (kahjuks või õnneks aju ei unusta ühtegi harjumust ja ei tunne eitusi) sellest teha rutiin (loodetavasti mitte igapäevane :-)). Kui hommikuti on raske üles saada ja trenniga pihta hakata, siis on ehk abiks õhtune magama mineku rutiin. Ja kui hirmus palju aega ning närve kulub iga päev lõunasöögi valiku tegemiseks, tasub ehk teha söömisest igakordse gurmeelamuse otsingu asemel rutiin – eesmärk on kõht täis õigeid asju. Punkt.
