Usain Bolt. Aastaid maailma kiireim mees. Maailmarekordi omanik. Välk. Enesekindlus ise. Ja enne võistluse starti alati osutab näpuga taeva poole.
Kes siis veel kui mitte Bolt peaks uskuma oma võimetesse ja võimekusse. Milleks talle mingid veidrad rituaalid? Kuidas aitab enne starti näpuga vehkimine tal kiiremini joosta? Kas maailma kiireim mees üldse vajab eneseusu turgutamiseks kummalisi rituaale? Või… kui tõesti neid vajab spordi mõttes “mees teiselt planeedilt”, kas siis meil, rohkem selle planeedi inimestel peaksid need olema lausa kohustuslikud?
Rituaal aitab, teadmata põhjusel
Enne võistlust tehtavate rituaalidega on kummaline lugu. Uuring uuringu järel kinnitab – edukamad on need sportlased, kellel on sellised rituaalid olemas. On tehtud ka eksperimente, kus on võetud sportlased, jagatud nad kahte gruppi, ühtedele õpetatud ja pärisellu harjutatud uued rituaalid ning teistel lastud jätkata nii nagu nad ikka on teinud. Ja tõepoolest on uute rituaalide omanike tulemused üldiselt paranenud. Kummaliseks teeb aga rituaalide teema see, et päris täpselt veel ei osata seletada, miks enne võistlust tehtavad rituaalid sportlase tulemuslikkust parandavad.
Erinevad võimalused, kuidas rituaal aitab
N.ö talupoja mõistusega lähenedes on spordipsühholoogid välja pakkunud erinevaid asju: rituaalid aitavad keskenduda, kasvatada enesekindlust, vähendada ärevust jne. Kõige toredam põhjendus, mida ühest uuringust lugesin, oli – enne võistlusi kindla struktuuri ja järjekorras tehtavad rituaalid on kasulikud lihtsalt seepärast, et… nad on mõistlikumad tegevused kui enamik alternatiive ehk võistluste pärast närvitsemine, konkurentide vahtimine või ülemäärane suhtlemine. Ja siiski pole leitud ühest teadusega tõestatud vastust küsimusele: miks rituaalid positiivselt mõjuvad?
Positiivne kogemus algatab rituaali
Ent nad teevad seda. Olulisim sõnum rituaalide kohta on uuringutest ikkagi see – nad tõepoolest mõjuvad sportlase tulemuslikkusele positiivselt. Võib-olla tasub hakata otsima vastust küsimusele “miks?” veidi ka sellest, kuidas rituaalid alguse saavad. Paljudel juhtudel on tegemist just positiivse tulemusega lõppenud sündmuse kordamise sooviga. Kui enne edukalt lõppenud võistlust tegin sooja just selle soojendusdressiga ja teatud kindlalt moel, siis tõenäoliselt proovin seda teha samamoodi ka enne järgmist võistlust. Või kui mul õnnestus teha suurepärane tulemus just siis, kui mul oli võistlusreisil kaasas kallima kingitud mängukaru, siis loomulikult on ju suisa mõistlik see mõmmi ka järgmisele võistlusreisile kaasa võtta. Nii seomegi teatud tegevused ja asjad (soojenduse struktuur ja mõmmid) teatud sündmustega (võistlused) ning rituaal ongi tõsiasi.
Kahte tüüpi rituaalid
Võistluse eelseid rituaale jagatakse laias laastus kaheks. Esimesed tunduvad vägagi mõistlikud, sest nad on otseselt seotud sellega, mida sportlane tegema hakkab. Enne rattavõistlust kummide pumpamine. Või enne jooksuvõistlust tossupaelte kindlam kinnitus. Või enne suusavõistlust saabaste talla lumest puhtaks löömine.
Esmapilgul “kasutud” rituaalid
Ent ehk isegi huvitavamad on need rituaalid, millel otseselt pole võistluse ja võimekusega justkui midagi pistmist. Usain Bolt viibutab sõrmega taeva poole. Michael Phelps kuulab Eminemi. LeBrown James joonistab õhku numbrid 3-3-0 (tema kodulinna Akroni sihtnumber). Ksenja Balta lööb endale enne hüppele minekut vastu põski.
Äärmuslik ebausk
Mõistagi on piir võistlusega seotud ja nn ebausuga seotud rituaalide vahel üsna hägune. Rituaal muutub ebausuks hetkel, kui sportlane hakkab sellele omistama maagilist tähendust. Äärmusesse minnes võib usk oma talismani või rituaali kasvada selliseks, et rituaali edukusest võib panna sportlane sisuliselt ka sõltuma võistluse tulemuse. Ehk kui ikka rituaali teha ei saa või kui see ebaõnnestub, kui mõmmi ununeb koju, siis tulemus kannatab. See on ka rituaalide n.ö pahupool – üldiselt nad aitavad kaasa paremale tulemusele, kuniks sportlane ei sea oma tulemuslikkust ainult nendest sõltuvaks. Psühhiaatrid tahaksid sellele siis nimeks panna obsessiiv-kompulssiivne käitumine.
Rituaali peab looma sportlane ise
Ent kui nüüd hakata endale enne võistlusi rituaale looma, millised need siis võiksid olla? Esimene ja kõige olulisem asi on (vähemasti kinnitab nii erinevate rituaalide tulemuslikkust uurinud uuring): rituaalid peab endale looma sportlane ise, mitte keegi teine. Need regulaarsed, rutiinsed tegevused – olgu nad otseselt sportliku pingutusega seotud või siis n.ö emotsionaalne ettevalmistus (eufemism ebausuga seotud asjade, tegevustega – õnneamuletid, mõmmid, vasaku jalaga ratta peale istumine vms) – need tegevused peab sportlane ise enda jaoks välja mõtlema, teadvustama, reastama. On vaid kaks põhimõtet: mida lihtsam, seda parem. Ja teiseks, veider on ainult selline rituaal, mis ei tööta.
Muuseas, kui tahad võistluste eelsete rituaalide kohta enam lugeda, soovitan Daniel McGinni raamatut “Psyched up”
