Kui sul palutaks olla 15 minutit iseendaga, oma mõtetega. Lihtsalt istuda diivanil, ilma televiisori, ilma muusikata, võimaluseta kellelegi nutitelefonis sõnumit saata või Facebooki sirvida. Tunduks see lihtne ja mõnus? Või tekitaks see hoopis ebamugavustunnet?
Kui sa oled sarnane ülejäänud inimestega – olenemata soost, vanusest, rassist, varanduslikust taustast – siis tõenäoliselt tekitaks see sinus ebamugavustunnet. Veelgi enam.
Kui sulle pakutaks iseendaga üksi olemise aja lühendamiseks ka kõige veidramaid viise – näiteks endale päris tuntava elektrilöögi andmine – siis on ligi 50% tõenäosus, et valiksid pigem elektrilöögi kui naudiksid aega kõige tähtsama inimesega maailmas – iseendaga. Vähemasti jõudsid sellisele järeldusele Harvardi ja Virginia ülikoolide teadurid oma eksperimentides. Ehk: me oleme inimestena pigem valmis tegema endale haiget kui olema üksi. Mitte liiga julgustav järeldus, eksole.
See pole mina?
Muidugi, suur kiusatus on nüüd mõelda, puht teoreetiliselt, et mina oleksin kindlasti see “teine pool”, kes väga naudib aega iseendaga. Ent kas see ikka on nii? Millal sa viimati olid päriselt iseendaga, vaikuses? Või mida sa viimati tegid, kui pidid kuskil kedagi või midagi ootama? Kardan, et ma väga ei eksi, kui pakun, et libistasid sõrme telefonil. Muidugi ikka vaid selleks, et kella vaadata… ja siis korraks, vaid korraks, vaadata, kas on uusi e-kirju tulnud või mis toimub Facebookis.
Ligi hiilinud raamat
Mõnikord hiilib mõni raamat ligi nagu poolkogemata, otsekui vilksava varjuna värskel lumel. Sa hakkad teda servast piiluma ning üsna pea on ta sind märkamatult endasse mässinud. Umbes niimoodi jõudis minuni minu selle sügise (ja võib-olla ka pikema aja) absoluutne lemmik, norrakast maailmaränduri, mõtleja, kirjastaja Erling Kagge raamat “Silence” (eesti keeles “Vaikus”). Raamat on roninud ka juba Amazoni bestesellerite nimekirja, niiet selles on midagi, mis köidab just nüüd ja praegu, igavese müra ajastul, paljusid inimesi. Muuseas, vähetähtis pole asjaolu, et raamat on väikses, A5 formaadis, ning vaid u 150 lehekülge – lühidalt: raamat on lühike! Ent endasse imeb muidugi selle sisu.
Rõõmu taasavastamine läbi vaikuse
Raamat räägib, nagu ka pealkiri viitab, vaikusest. Sellest, kuidas läbi vaikuse me (taas)avastame rõõmu, naudingut, rahulolu, heaolu. Üks esimesi ja peab ütlema ka, päris lohutav mõte on, et iseendaga üksi olemise raskus pole n.ö viimase aja moeteema. Inimestel on oma mõtetega (või mõtete puudumisega) üksi olemine raske olnud läbi aegade, sellest on kirjutanud juba antiik-rooma filosoof Seneca ja ka keskaegsed mõtlejad. Ent oma teravuse tipu on see teema kahtlemata just nüüd, nn müra ajastul, saanud.
Keskendumisvõime kolinal kukkunud
Miks siis just nüüd? Näiteks kasvõi seetõttu, et inimese võime keskenduda on viimase 15 aasta jooksul kukkunud pea poole võrra. Kui aastatuhande vahetuse paiku oli inimese võime tähelepanu keskenduda 12 sekundit, siis tänaseks on see kukkunud 8-le sekundile. Võrdluseks, väidetavalt on kuldkalal, sel suud maigutaval värvilisel akvaariumi olendil, keskendumisvõime 9 sekundit. Jättes kõrvale kuldkala uuringute tõsiseltvõetavuse tuleb vist siiski nõustuda, et meie võime keskenduda – ja ma ei räägi siin ainult meie lastest – on kolinaga kukkunud.
Sõnadeta ilu
Raamat räägib muuhulgas ka rääkimisest, sõnadest. Ja sellest, kuidas need mõnikord pigem takistavad, segavad, kui kaasa aitavad. Üks tore legend räägib Norra sõjakangelasest Claus Helbergist, kellest hiljem sai teejuht mägedes. Ning ühel hommikul, viies järjekordset gruppi üles mägedesse, jagas ta kõigile välja väikese paberikese, kuhu oli kirjutatud: Jah, see on imeline. Päike tõusis, kevadine õhk oli värske ja karge ning vaatapilt mägedest oli lummav. Ja Helbergi mõte oli lihtne – lummus oleks kadunud, kui kõik osalejad oleks hakanud seda üksteise võidu kiitma, kommenteerima. Vaikus. Sõnadeta ilu nautimine.
Igavuse vältimine toodab uut igavust
Muuhulgas kirjutab Kagge ka igavusest. Sellest, et igalühel meist on mõnikord igav. Igavust võib kirjeldada kui tähenduse puudumist. Ja mõnikord võib see olla lausa füüsiliselt kurnav. Kõige paremini on seda näha laste peal, kelle jaoks suurim väljakutse võib olla lihtsalt paigal püsimine ja mitte millegi tegemine. Ent, igavus on hea. Igavus on võimalus. Võimalus olla vaikuses. Ning mida trohkem sa üritad igavust vältida, seda rohkem sa igavust tunned, ütleb Kagge.
Vaikust võib leida kõikjal
Ja vast kõige lootustandvam on raamatust mõte, et vaikust võib kogeda ilma eriliste tehnikateta. Selleks ei pea alustama meditatsioonidega, panema end kirja jooga kursusele või sõitma Indiasse ennast otsima. Vaikus võib kogeda jalutades, trepist üles minnes, hommikust süües, enne üles tõusmist veel viis minutit voodis lebades. Vaikus võib olla igal pool, otse sinu nina ees. Tuleb teda lihtsalt teadlikult otsida ja üles leida.
