Spordis on kõik nii pagana lihtsalt mõõdetav. Kui keegi väidab, et tema juhtimismetoodika, treeningkava, harjutused töötavad, siis on seda reeglina üsna lihtne kontrollida – vaata tulemusi.
See on ka üks põhjus, miks mulle jubedalt meeldis minu viimane lugemiselamus Phil Jacksoni “Eleven Rings”. Kui aus olla, siis olen juba aastaid oodanud temalt raamatut. Midagi, mis avaks veidi Jacksoni kui kõigi aegade edukaima korvpalli profiliiga NBA treeneri tausta – kuidas ja mida ta teeb ja mängijatele sisse söödab, et need toovad mitu aastat järjest koju maailma ühe hinnatuima sporditrofee.
Olen lugenud üksjagu juhtimise ja meeskonnatöö raamatuid, enamik kirjutatud minusuguste konsultantide või siis ülikooli teadlaste poolt. Eleven Rings on aga minu jaoks vähemalt TOP3 seas raamat meeskonnatööst ja juhtimisest, kus on näha selge seos juhtimisfilosoofia, meeskonnatöö ja tulemuse vahel.
Kuidas staaridega hakkama saada ja nad meeskonnamängijateks teha? Ja me ei räägi siin mingitest teise järgu staarikestest – raamat räägib Michael Jordani, Scottie Pippeni, Shaquille O’Neali, Kobe Bryantiga hakkama saamisest. Või kuidas viia terve meeskond nn Tribal Leadershipi (üks Jacksoni lemmikmudeleid meeskondade kirjeldamiseks, kirjutasin selle kohta siin) 3-lt tasemelt, kus igaüks ütleb: “Ma olen suurepärane!” 4-le tasemele, kus igaüks ütleb: “Me oleme suurepärased!”? Ja veel, miks ometi pidid suured, täiskasvnud ja maast-madalast konkurentsi ja võitlusega harjunud mehed iga kord enne trenni tegema mõneminutilise meditatsioonipausi? Või lugema ilukirjandust. Ja nii edasi. Raamat on täis juhtimisfilosoofiat, budismist coachinguni, mis on samas väga otseselt ja mõõdetavalt seotud tegevuse ja tulemusega. Väga-väga soovitan seda lugeda kõigil, kes tahab meeskonda, olgu see spordis või organisatsioonis, juhtida.
Nüüd aga asjast ja sisust, ehk Chicago Bullsi ja Los Angeles Lakersi korvpallitiime korduvalt NBA meistritiitlini lootsinud Phil Jacksoni 11 juhtimispõhimõtet:
1. Juhi seest väljaspoole
Paljudele juhtidele meeldivad inimesed, kes on n.ö voolitavad. Nad veedavad palju aega uurimiseks, mida teised juhid teevad ning siis katsevad igatsorti uusi nippe ja trikke oma inimeste peal. Jackson väidab, et selline väljaspoolt-sissepoole juhtimine võib olla edukas vaid lühikest aega. Sedagi vaid siis, kui juhtud olema karismaatiline ja autoritaarne juht. Seest väljaspoole juhtimine tähendab aga esiteks aktsepteerimist inimesi sellistena, nagu nad on. Ning aidata neil siis endaga tööd teha, et paremaks saada. Jäädes seejuures iseenda ja teiste vastu ausaks.
2. Pane ego pingile
Jackson kirjeldab kahte juhi tüüpi, mis on (sh mitte ainult spordis) laialt levinud: “my way or highway”ehk autoritaarne suure egoga tegelane ning teisalt “suck-up” tüüpi juht ehk kes proovib kõigiga sõber olla. Jackson kirjeldab aga ennast nii: “Sain aru, et mida rohkem ma võimu otse üritasin kasutada, seda vähem edu mul oli. Õppisin oma ego taltsutama, jagades võimu ja vastutust nii laialt kui väheagi sain, jättes aga endale n.ö viimase otsustusvõimaluse. See töötas efektiivselt, kuna võimaldas mul keskenduda olulisimale ehk meeskonna visiooni täitmisele. Üritasin luua meeskonnas keskkonda, kus igaüks võib kanda liidrirolli.”
3. Las iga mängija avastab ise oma saatuse
Üks asi, mida Jackson väidab olevat ära õppinud, on: “Sa ei saa oma tahet inimestele peale suruda. Kui sa tahad, et inimesed käituksid teistmoodi, siis pead sa neid inspireerima ennast muutma.” Ja jätkab: “Enamik mängijaid on harjunud, et treener mõtleb nende eest. Kui nad satuvad väljakul probleemi ette, vaatavad nad vastuse ootuses närviliselt treeneri poole. Ja paljud treenerid heal meelel ka ütlevad neile, mida teha. Mina seda ei tee.” Jackson on tuntud selle poolest, et kui väljakul läheb raskeks ning iga teine treener võtaks time-out’i, siis Jackson laseb mängijatel endil raskeid otsuseid teha. Ning veel: “Iga mängija peab ise üles leidma, mis on tema roll meeskonnas.”
4. Teekond vabadusse on süsteem
Meeskonnatöö aluseks, vundamendiks on süsteem. Jacksoni treenitavate meeskondade puhul oli selleks nn kolmnurk (ilmselt saavad korvpalli asjatundjad aru, erinevalt minusugusest võhikust :-)). Ent iva on see, et meeskonnatöö toimub kokkuleppeliselt mingi kindla süsteemi järgi, mida kõik meeskonna liikmed aktsepteerivad ja järgivad.
5. Tee igapäevasest tegevusest tähenduslik
Jackson nägi ühe enda ülesandena muuta korvpalli meeskonna igapäevane rutiinne töö – pikad sõidud, rutiinsed mängud ja treeningud – tähenduslikeks. See oli ka põhjus, miks ta oma meeskondades viis sisse meditatsiooni traditsiooni ning muud rituaalid. Üks näide (mis jällegi tundub veidi nagu veider, tõsised meeskonnad ja inimesed nii ju ei tee, eksole :-)): meeskond kutsuti kokku ja igaüks rääkis ning pani ka lehekesele kirja, mida hooaeg tema jaoks tähendas. Siis koguti paberilehed kokku, pandi klaasist suurde purki ja …tuli otsa. Valitses haudvaikus, kui lehed pimedas ruumis heleda leegiga põlesid. “Sel hetkel sündis meeskond,” meenutab Jackson.
6. Üks hingetõmme=üksmeel
Jackson viitab siin ühise meditatsiooni traditsioonile ja selle kasulikkusele. Tema sõnul oli see üks meeskonna tugevamaid mõjutajaid: istuda regulaarselt meeskonnaga koos vaikuses ning mediteerida. Või lihtsalt olla vait ja rahulikult paigal. Koos. Nii tekkis tema sõnul tunne, et meeskond sõna otseses mõttes hingab ühes rütmis. Lisaks sellele, et igaühele personaalselt mõjus endale keskendumise hetk rahustavalt ja aitas peas asjad paremasse korda seada.
7. Edu võti on kaastunne
See sõna justkui ei sobi korvaplli meeskonna riietusruumi. Ent mõeldud pole siin haletsemist või kaasa nutmist. Jackson viitab lihtsale asjale: mõni hea sõna, kaasa elamine mängijale kui inimesele, empaatia kasutamine mõjub ka kõige karmimale mängijale. Ning on võti meeskonnas omavaheliste suhete kvaliteedi parandamisele.
8. Hoia pilk meeskonna vaimul, mitte numbritablool
Jackson räägib siin sellest, kas ja kuidas igaüks panustab meeskonda. Michael Jordan rääkis, et ta hindab seda, kuidas Jackson mängude viimastel kriitilistel minutitel jäi kannatlikuks ja ei tavatsenud liiga palju sekkuda meeskonna tegemistesse. “See polnud rahu näitlemine. Minu enesekindlus rahulikuks jääda kasvas teadmisest, et kui meeskonna vaim on õige ja mängijaid teadlikud üksteise võimekusest, siis tõenäoliselt kaldub mängutulemus meie kasuks,” rääkgib Jackson. Muuseas, toonane Chicago Bulls oli tuntud just ülieduka mängude lõpetajana.
9. Mõnikord pead sa “suure kepi” välja võtma
Zeni rangema koolkonna meditatsiooni ajal käivad mediteerijate ruumis ringi vaatlejad, kellel on käes puust kepp – keisaku. Ning magama jääjad või ringi sahmijad saavad sellega sahmakaid. Ent eesmärk pole neid karistada, vaid “kaastundlikult” aidata inimesel hetkest teadlikuks saada ja jälle mediteerimise juurde tagasi pöörduda. Ehk siis kasutas Jackson sama põhimõtet – tuua välja “suur kepp” – kui tahtis inimese või meeskonna teadlikkust tõsta. Näiteks lasi ta pärast suurt kaotust teha treeningu täielikus pimeduses või vaikuses. Need tegevused hõlmasid ka mängijatele otsekoheselt ja ausalt asjade ütlemist. “Ükskõik kui tore treener sa ka poleks, vahest pead sa olema ka täielik tõbras. Sa ei saa olla treener, kui sul on vajadus pidevalt kõigile meeldida.”
10. Kui kahtled, ära tee midagi
See on Jacksoni põhimõtetest vast üllatavaim. Kui reeglina on juhtidele soovitus – tee midagi, isegi kui teed valesti, on see parem kui mitte midagi, siis Jackson ütleb: “Mõnikord on targem mitte midagi teha ja sa avastad, et probleem kaob.” Jackson räägib seda küll paljuski läbi näidete suhtluses meediaga, kes proovis mängijaid üksteise vastu üles ärritada. Ent ka muude probleemide kontekstis. Sageli saabub keeruka probleemi lahendus (või ta kaob) siis, kui sa probleemile ei keskendu, vaid tegeled millegi muuga. Kui meel on vaba, siis tuleb ka inspiratsioon.
11. Unusta sõrmus
Sõrmusega (nagu ka raamatu peakirjas) on viidatud NBA meistritiitli võitnute sõrmusele. Jackson väidab: kui sa oled kinnisideeks võtnud võitmise, siis… sa tõenäoliselt ei võida. Iga hooaja alguses võttis Jackson meeskonna kokku ja nad keskendusid võitmise asemel pigem teekonnale. “Kõige olulisem on mängida head mängu ja julgeda kasvada, nii inimesena kui korvpallimängijana. Ja sõrmusel on omadus siis ise sinu heaks enda eest hoolt kanda.”
Tõepoolest hea raamat.
