Minu hea sõber osaleb töökonkursil. Pakutav amet on (konkurss pole veel lõppenud) ahvatlev – sisuliselt on tegu juhtkonna liikmega, kelle vastutusala on ettevõtte jaoks üks olulisimaid. Konkurssi korraldab ja viib läbi personalivärbamisfirma. Seega, pealtnäha justnagu tavaline konkurss, nagu iga teine. Konkursi käigus aga hakkasid selguma põnevad detailid, mille peale kokkuvõttes julgeks öelda – firma lihtsalt raiskas raha.
Esiteks pole teada, kes tegelikult saab inimese otseseks juhiks. Sest firma otsib samal ajal ka tegevjuhti. Millised on personaliotsingufirma võimed tegeleda hiromantiaga, ehk teada juba ette uue, veel leidmata, tegevjuhi eelistusi, on teadmata. Igal juhul tundub väga kummaline teha tulevasele juhile kalli raha eest vägisi “kingitusi” uute inimeste näol, kui on olemas võimalus, et ta saab endale ise meeskonda luua.
Ja täiesti reaalne on ju ka võimalus, et tuleb uus juht, kes ütleb, et see inimene, näiteks minu hea sõber, ikka ei sobi sinna ametisse. Mis sellest, et läbis tiheda konkursi sõela, mis sellest, et tema leidmiseks kulutati kümneid tuhandeid kroone – kui koostöö ei klapi, siis ei klapi. Sinna ei saa midagi teha, inimeste vahelise “keemiaga” kipub olema nii, et see ka on või ei ole. Ilma üht või teist poolt süüdistamata.
Teine huvitav asjaolu on see, et konkursi viis sisuliselt läbi personaliotsingufirma. Kogu lugupidamises personaliotsingu firmade vastu kahtlen siiski sügavalt tippjuhi leidmiseks selliselt korraldatud konkursi tõhususes. Tippjuhilt oodatakse võimet teha meeskonnas koostööd, oodatakse võimet kohaneda konkreetses olukorras konkreetsete inimestega. Jah, oodatakse ka teatud tasemel kogemust, teadmisi ja oskusi oma valdkonnast, ent see pole siiski peamine ja ainus, mille põhjal otsustavaid valikuid teha. Personaliotsingu firma aga tegi oma valikud mitmevoorulisel konkursil just eelkõige inimese oskusi uurides.
Tõsi, viimase vooru ja lõpliku valiku tegemise jättis personalifirma töö tellijale, firmale. Ent kuna tegevjuhti ehk otsest juhti polnud, siis viis vestlust läbi inimene, kes tegelikult ei hakka inimesega igapäevaselt koostööd tegema ning kelle huvitatus kogu protsessi vastu on pigem jahedapoolne.
Seega, mis toimub? Personaliotsingu firma otsis oskuste ja teadmiste põhjal ning mitme tõsise vooruga välja kandidaadid, kes saadeti vestlema inimesega, kellel on nendest ja tulevikutööst suhteliselt ükskama. Ja tulemus? Veel pole lõplik tulemus teada. Lihtsa juhtimisloogika järgi peaks konkursi tühistama või vähemasti külmutama, et oodata ära uue tegevjuhi seisukoht – tema on ju see, kes hakkab juhtkonna koostöövõime eest kokkuvõttes vastutama. Ent mis tegelikult tehakse, selgub lähiajal. Ilmselt on hetkeseisuga teada ainult see, kui palju see kõik maksma on läinud.
