Inimestele, kes kihutasid kinnisilmi koolibussiga hunnikusse, ei tohiks enam kunagi bussirooli kätte anda, ütleb Nicholas Taleb, mitme tähelepanuväärse raamatu autor (The Black Swan jt).
Ehkki mitte nii kategooriliselt väljendudes, siis hea mõte oleks juhtide vahetust tõesti kaaluda. Miks? Panemata kahtluse alla kriisi viinud juhtide kompetensust (sest kes meist ikka targem oli), on tegu pigem teemaga inimese psüühikast. Selle asemel, et asuda tegelema kiirelt ja otsustavalt, peavad mitmed juhid tegelema omaks võtmisega, et nad eksisid. Alles seejärel saavad nad hakata midagi otsustavat ette võtma.
Paraku aeg ei oota ning otsustamatus tähendab praegusel ajal selget kahjumit, halvemal juhul pankrotistumist.
Erakordselt keerulist omaks võtmise, eituse lõpetamise protsessi näeme iga päev ja mitmel pool, alates valitsusest, peaminister Andrus Ansipist kuni väikeettevõtete juhtideni välja. Lihtsam oleks tuua n.ö värsked hobused ja edasi minna. Nii koledalt ja vahest ka ebainimlikult kui see kõlabki.
Seega, uued juhid, uued ideed, uued võimalused ja uued lahendused. Kiiremini. Nii ettevõtetes kui valitsuses. Jutt stabiilsuse hoidmise vajadusest ja sellest, et “las tegeleb see, kes jamasse viis”, ei ole veenev. Ja pole ka oluline, kes oli selles “süüdi”, jamasse oleks me sattunud nii ehk naa.
Stabiilsuse kui vajaduse esitamine ja selle samastamine juhi näoga ei ole antud juhul kuigivõrd põhjendatud, sest me ei vaja stabiilsust, vaid vastupidi, järske muutusi. Stabiilselt liikudes saame hetkel liikuda peamiselt ühes suunas – see on suurema miinuse poole ja tegelikult suurema ebastabiilsuse suunas.
Niisiis. Kes on järgmine peaminister? Aga keskpanga juht? Ja kas kõik firmade juhid on ikka valmis kiirelt muutuma, äkki oleks nii mõnelgi puhul mõistlikum tuua platsile uus, võib-olla ka veel avastamata talent? Kui on valida kahe juhi vahel – üks tahab tõestada tegudega oma võimekust midagi ära teha ja teine tahab tõestada, et ta oma varasemates tegudes ehk niiväga eksinud polegi – siis kumma valiksid?
