Olen keskendumas ja samal ajal laiendamas juhtide coachingu teenust ning avastasin enda pealt huvitava asja: me töötame paremini, kui ei tea liiga täpselt, mis tulevik toob. See on omamoodi paradoks, ikka on ju arvatud, et mida täpsemalt me tulevikku teame, seda suurem on enesekindlus ja seda paremini töötame. Selgitan.
Näitlikustamiseks üldistan. Oletame, et majanduskasvu number on minu ärile tohutult oluline näitaja. Kui teaks näiteks, et majandus läheb sügisel üles ja kasvab näiteks 5%. Pingutaksin praegu enam? Hmm, ei usu. Ja teisalt – kui teaksin, et majanduslangus tuleb -10%, lisaks see indu? Kah vast mitte. Vastus neile kahele on loogiline. Iva on nüüd aga selles, et isegi kui kindlalt teada olev tulemus oleks n.ö “normaalne”, nii +-0% näiteks, isegi see ei suurendaks kuidagi tahtmist enam panustada. Miks?
Oletame, et usume prognoose ja teame (ma ei tea, kuidas see võimalik on, aga oletame) nende paikapidavust. Siis hakkaksime elama prognoosi (sisu hea-halb skaalal on teisejärguline) elu ja meiega juhtuks kaks asja:
esiteks, sugeneks tunne, et me ei kontrolli oma elu, sest läheb ikka nii, nagu prognoos ütleb. Seega, milleks üldse pingutada?
ja teiseks, me sureks välja, alguses vaimselt ja siis ka füüsiliselt. Sest nii pagana igav on. Selline determineeritud elu oleks hukatuslik.
Seega siit kaks järeldust:
Eksitavad ja valed prognoosid teevad elu huvitavaks ja annaks jumal, et analüütikud jätkavad seniste erakordselt ebatäpsete prognooside tegemist.
Oportunistlik optimism aitab meid paremini kui täpsed prognoosid. Mugavdume ja kohandume ning läheme edasi.
