Peatu hetkeks. Võta endale minut, pliiats ja paber ning pane kirja esimesed kolm põhiväärtust, mis sind iseloomustavad. Esimesed põhimõtted, sisemised suunanäitajad, teejuhid, millest sa ei loobuks eal või vähemasti mitte enne, kui tegu on surmaohuga. Olen valmis mürki võtma, et väga paljudel meist on kolme esimese põhiväärtuse seas “ausus”.
Lugesin just ühte uuringujuppi, kus uuriti 30 aasta vältel seda, mida inimesed hindavad juhtides eelkõige. Ja rohkem, kui mistahes oskusi või omadusi, hinnati asjaolu, et juht oleks aus. Enne kui juhile järgneda, olgu lahinguväljal või koosolekuruumis, tahavad inimesed olla veendunud, et juht on väärt nende usaldust. Usaldada saab aga ainult inimest, kes on teiste vastu aus.
Loo moraal on kaunis proosaline – käitu alati oma sõnade järgi, pea kokkulepetest kinni. Ning kui oled öelnud, et inimesed on firmas kõige tähtsam vara, siis ära pärast inimest koondades suitsunurga vestluses hõõru käsi – hea, et lahti sai. Vaid sõnades hoolimine on kindel bumerang, mis tuleb sulle tagasi mitmekordse raskusega.
Aga tagasi alguse juurde – kirjutsime ju enda väärtuste kohale “ausus”. Mulle tundubki, et kirjutades enda põhiväärtuseks ausus, siis tahame me sellega tegelikult öelda, et meie vastu oldaks aus. Sest raske, kui mitte võimatu on olla ise siiras, avatud ja aus inimese vastu, kelle kohta sa tead, et ta sind seljataga maapõhja kirub.
