Eestis on koondamiste laine liikvele läinud ning selle hari pole sugugi veel käes. Arvestades, et siin on veidi üle 700 000 töövõimelise inimese ning järgmise aasta lõpuks arvatakse töötuid olevat sellest umbes kümnendik, lisandub lähema aasta jooksul veel umbes 20 000-30 000 kiruvat, muserdatud ning elu hammasrataste vahele jäänud inimest. Ent see pole veel kaugeltki kõik.
Võib-olla isegi suurem probleem on see, et murerdatud ja liimist lahti on ka tuntav osa tööle jäänutest. Sest enamik koondamistest on tehtud räpakalt, otsekui muuseas ja salaja, nii, et põhjustest pole aru saanud ei see, kes peab minema, rääkimata sellest, kel (seekord?) õnnestus jääda. Muidugi räägivad tööle jäänud inimesed suurenenud pühendumisest ja kasvanud motivatsioonist, nagu näitas mõni aeg tagasi tehtud EMORi uuring. Selle asja nimi on Hirm. Aga mida arvavad nad tegelikult?
Kõlab paradoksaalselt, aga koondamisel peaksid juhid keskenduma jääjatele. Jah, see on tõsi, et teha tuleb kõik, et koondatu lahkumine oleks inimlik, pakkudes lahkujale lisaks seaduses garanteeritule veel toetust – aidata tal otsida uut töökohta (mõned suurfirmad Eestis on seda edukalt kasutanud), teha kuldne käepigistus ehk maksta veidi rohkem kui seadus tagab, kinkida meeldejääv meene, tänada avalikult tehtud töö eest vms, olenevalt olukorrast ja inimesest. See näitab, et koondatakse seepärast, et sellist tööd pole vaja, mitte aga seepärast, et inimene ei meeldi. Aga lahkujatega tegelemine, ehkki see on loomulik ja inimlik, pole firma seisukohalt kriitilise tähtsusega. Tähtsad on need, kes jäävad. Ja neile tuleb keskenduda, mõeldes neile igal koondamise sammul.
Et koondamine oleks jääjate jaoks võimalikult valutu, siis juht, ….
..ütle, mis seis on. Mis seis on firmaga, turuga, rahanumbritega, inimestega. Kui arvad, et oled juba kõik vajaliku rääkinud, mõtle veel. Ja siis räägi ära suur osa sellest, mida pole seni pidanud vajalikuks rääkida. Ning tee soovitavalt mingi sobiva sagedusega, näiteks kord kuus, üle paari nädala vms, olenevalt sellest, kui kiiresti muutub olukord sinu firma jaoks. Info defitsiit on see, mis tekitab inimestes lootusetust, käega löömise isu ja vähendab turvatunnet. Ja muidugi tekitab info defitsiit kuulujutte ning need kipuvad reeglina olema hullemad, kui tegelikkus ongi.
… teavita seisu kõigile ja teavituse sisu olgu sama kõigile. Me kõik oleme ühes paadis ja ei ole olemas priviligeerituid, keda informeeritakse eraldi ja veel detailsemalt.
… meenuta taaskord, mis on eesmärk ja mille nimel kogu värk käib. Ja see eesmärk ei saa olla rohkem raha, kasumit, käivet, marginaali. See ei huvita inimest. Mis on see emotsionaalselt siduv eesmärk, kuhu poole firma püüdleb?
… räägi inimestele, kuidas me edasi läheme – millised on plaanid, kas ja kust veel kokku hoida kavatsetakse ning kuidas see kõik sobitub suurde plaani, ettevõtte turupositsiooni võimalikku kasvu, järgmise aasta eelarvesse jne.
… ära unusta koondatuid avalikult tänamast tehtud töö eest. Ehkki see võib kõlada groteskselt, tähendab tänamine sõnumit nii lahkujatele kui jääjatele – meil hoolitakse inimesest. Inimesed ei lahku meilt seepärast, et nad on halvad inimesed. Salaja nurga taga koondamisteate kätte surumine või mis veel hullem, töölauale ümbriku jätmine (nagu tehti kunagi ühes meediaettevõttes) on kindlaim viis jääjates ärevuse tekitamiseks. Mis tundega inimesed edaspidi tööle hakkavad tulema?
… anna oma isiklik panus, tükk. Näita, et kokkuhoid ei tähenda ainult töötajate koondamist, vaid puudutab ka tippjuhtkonda. Vähenda telefoni või autolimiite (või sea limiit, kui seda seni polnud), lõpeta äriklassis reisimine vms. Misiganes. Muidugi ei tohiks see olla tühise väärtusega asi, 200 kroonine limiidilangus ei oma mingit kaalu, kui teisel pool on kaaluvihtidena töö kaotused. Pigem tekitaks selline zhest groteski ja usaldamatust kogu kokkuhoiu plaani ja juhtide vastu. Oluline on anda töötajatele sõnum – lugu on tõsine ja mitte ainult teil, vaid meil kõigil.
… ära tee koondamisest rääkides nalja. See ei ole koht toredateks juttudeks, meeleolu kõrgendavateks kalambuurideks. Inimesed kaotavad töö, see ei ole nali. Olukord on tõsine ja täpselt sellisel moel peaks sellest ka rääkima.
… ära ütle kunagi, mitte mingil juhul, isegi kui seda sinult küsitakse, nõutakse… et sa tead, mida koondatud ja ka jääjad tunnevad. Keegi ei tea, mida teine inimene tegelikult tunneb ning kõige vähem teab seda firma juht teist inimest koondades.
… ole aus. Ja seda on kõige raskem täita. Ent samas on see ka kõige tähtsam.
Kui need asjad ära teed (ja midagi veel?), on sul tekkinud vähemasti võimalus, et koondamistega paratamatult kaasnevaid ärevuse ja pahameele puhangud vähenevad. Tasub ehk proovimist. Koondamiste töötajate seas positiivseks keeramine tundub mulle niiehknaa võimatu.
