Kõige olulisem on ellu jääda, ütles mulle üks hea tuttav paar nädalat tagasi lõunalauas oma tööelu kirjeldades. Muidugi, see oli pooleldi huumoriga öeldud, otsest ja kohest ohtu tema elule vast siiski polnud.

Pärast kohtumist läksin jooksma ja – tead küll, joostes või mõnda muud füüsilist aeroobset tegevust tehes kipuvad mõtted suisa ise pähe – tabasin kerge ehmatusega end arutlemast: aga mis siis, kui see polegi nali. Mis siis, kui me suurema osa oma ajast olemegi n.ö ellujäämise tsoonis. Kui me lihtsalt elame päevi üle, kui me lihtsalt ootame seda hetke, mil hakkame täiel rinnal elama… Hetke, mis tõenäoliselt ei saabu kunagi. See on see “hakkan õnnelikuks siis, kui…” mõtteviis.

Ma ei ole suurem asi töö ja eraelu eristamise fänn, meil on elus olulised rollid ja mõnikord ka olulised sihid ning need suuresti määravad ära meie tegevused. Mõnede tegevuste eest saab raha küsida (ja ilma rahata on keeruline elada) ja mõnede eest mitte. Ent kui jutt puudutab klassikalises mõttes tööd, siis ehk on mõistlik vaadata – mida sa teed ja kas see on midagi enamat kui ellujäämiskursus? Ehk kas selle praeguse mudeliga ikka on võimalik ellu jääda – seda sõna otseses mõttes. On fakt, et kannatamine tööl – misiganes põhjusel – lühendab inimese eluiga.

Kus sa elad?

Niisiis, kus sa tööl olles elad?

Võta 10 minutit oma ajast (ja nüüd keegi ütleb, et mul pole seda kuskilt võtta, siis… võib-olla just see ongi üks põhjuseid, miks pead selle aja leidma! :-)) ja pane kirja oma tegevused tööl. Nii 5—10 olulisemat asja, tegevust, kuhu su aeg tööl olles läheb.

Valmis?

Nüüd paiguta tegevused allpool olevasse maatriksisse (algallikas coach Marshall Goldsmith).

luhiajaline-kasu-vs-pikaajaline-kasu-page-001

Abiks on kastide seletused:

Elushoidev tegevus – ei tee sind õnnelikuks ega too ka pikaajalist kasu. Need on tegevused, mida teeme selleks, et kuidagimoodi toime tulla. See on nagu sageli “majapidamistegevused” kodus. Või siis tegevused, mille kohta mõnikord öeldakse inglise keeles toredasti (vabandust keelekasutuse pärast): “same s..t, different day” 🙂

Haarav tegevus – selle tegemine on nii äge! See tõmbab kaasa, see teeb sind õnnelikuks, sa tunned, kuidas see tegevus imeb sind endasse – see on nagu vaataks spordivõistlust. Nende tegevuste juures on ainult üks “aga” – nad ei too pikaajalist kasu.

Ohverduslik tegevus – nende tegevuste tegemine võib olla tõsine vaimne (ja/või ka füüsiline) pingutus, need ei too sulle kohest rahulolu ja õnnetunnet. Ent neid on vaja millegi suurema ja kaugema sihi jaoks. Näiteks pensionipõlveks säästmine või ka igapäevase trenni tegemine – kui võta näiteid eraelust. Tööl võib selleks olla lisatundide tegemine, et asi ikka tehtud saaks või et sa ise karjääriredelil liikuma saaks.

Edutoov tegevus – siin on see n.ö magus koht. Need tegevused toovad kohest õnnetunnet ja neid on ka vaja pikaajaliste sihtide saavutamiseks. Meile meeldib neid teha ja neist on ka pikaajaliselt kasu.

On igaühe enda õelda ja tunnetada, milline tegevus millisesse kasti paigutub. Ja mõni tegevus võib asuda ka kuskil keskel – seal on terakene igast kastist.

Tehtud? Tegevused paigutatud?

Kui palju sa kuskil aega veedad?

Nüüd pane kirja iga kasti juurde, kui palju aega sa ühes või teises kastis – lähtudes tegevustest – oma tööajast veedad? Kokku peaks tulema mõistagi 100%. Muuseas, pole olemas õiget vastust ja õigeid proportsioone. Küll aga on olemas sinu enda hinnang ja arvamus. Sestap, kogu see eelnev tegevus on veidi mõttetu, kui jääks esitamata kaks küsimust:

Kas see pilt sinu tegevuste ja proportsioonidega rahuldab sind?

Milline see pilt peaks olema ja mis on esimene samm, mida olukorra muutmiseks teed?

Võib-olla oleks tore, kui me ei peaks hea tuttavaga kokku saades nentima midagi sellist, et elus olen küll, aga mis elu see ka on. Isegi kui see on naljaga pooleks öeldud…