Kõrini konjunkturistlikust peaministrist

Raimo Ülavere Uncategorized 2 kommentaari

Peatame riigi maksed inimeste teise pensionisambasse? Ei? Jah? Vähendame vanemahüvtist? Mis? Ei sobi? Aga kirsturaha, kas teile ei tundu, et see 3000 krooni on liiga palju? Ja siis lastetoetused – no äkki ei peaks ikka kõigile ühe mõõdupuuga mõõtma? Või ikka peaks? Testime, testime, testime…

Peaminister Andrus Ansip. foto: ajaleht Valgamaalane

Peaminister Andrus Ansip. foto: ajaleht Valgamaalane

Mul hakkab saama küll ja veel peaministrist, kes tegeleb viimased poolteist aastat nuusutamisega. Ei, mitte kummiliimi või mõne moodsama narkootilise kraami ninna tõmbamisega. Andrus Ansipi nina on pidevalt töös, saamaks teada, kust parajasti puhub soodsaim tuul tema reitingule. Ta tegeleb väga selgejoonelise konjunkturismiga, kasutab talle usaldatud mandaati mitte rahvast ja riiki teenides, vaid inimeste ja meedia hetkearvamusi ja oma reitingut kummardades.
2007. aasta valimised on tagantjärgi osutunud Pyrrose võiduks. Ansip ja Reformierakond jäi iseenda hiilgava tulemuse vangiks. Ja sealt edasi on järgnenud valitsemine avaliku arvamuse uuringute kaudu. Meenutagem siin näiteks Nordstreami gaasitoru otsust või ka järjekordselt põhja lastud haldusreformi kava.
Kui headel aegadel oli Ansipi vangipõlve kirjeldamine selline tore, pigem “intellektuaalselt huvitav” teema, siis praegu, viimastel kuudel on see konjunkturism muutunud kuritegelikuks riigi ja inimeste vastu. Sest see on tähendanud silmaklappe ja otsustusvõimetust. Võimetust teha valusaid, kuid vajalikke otsuseid.
Ning mis on siis see asendustegevus otsuste tegemise asemel? Pidev testimine. Pidev katsetamine inimeste meelsusega. Inimeste ette lükatakse, poolkogemata muidugi, üha uusi ideid, et kui teeks õige seda ja teist. Ning siis jälgitakse, milline on reaktsioon.
Kui õige võtaks kirsturaha vähemaks, mis arvate? Või siis kaotaks riigi maksed pensionisambasse? Ja nii edasi. Loomulikult haaravad ajakirjanikud ideedest kinni, otsivad üles kannatanud, küsivad, mis arvate? Konflikti, higi, verd ja pisaraid kui palju. Ning Reformierakonna tagatoas välgub punane pastakas, ei-ei, see idee tooks liiga suure valijate kaotuse. Ja avalikult ütleb siis Ansip või mõni tema ministritest: eks variante on igasuguseid, aga ega me nüüd seda raha ikka ära ei võta…Aga tolle teise asjaga, nt lastetoetusega on küll nii, et… Aitab inimeste hirmutamisest, tahaks hüüda.
Kindlasti ei taha ma väita, et kõik Reformierakonna välja käidud lõikeideed on halvad. Olen ka veendunud, et vähemasti mõnedel inimestel Toompeal on kindlasti oluliselt parem ülevaade, mis tegelikult riigisektoris toimub. Ent, otsustage ükskord ära! Ja otsustuse alus ei peaks olema Foorumi saate küsitlus või EMORi viimane uuring. Otsuse alus peaks olema riigijuhtide parem äranägemine sellest, mis on riigile ja inimestele praegusel hetkel parim variant.
Vabandan ka nende ees, kes loodavad suurt tulu hetkeolukorra parandamisel sellest, kui korraldada üks suurem veetshe ehk jututuba ja koosarutelu. Ikka opositsiooni kaasamine ja kodanikeühendused jne. Mul puudub sellisesse probleemi lahendamise viisi hetkel usk. See kõik oleks tõsi, kui meil oleks aega veel aasta aega majanduslanguseks ette valmistuda. Aga meil ei ole. Keegi peab otsustama. Nüüd ja praegu.
Küll olen väga päri sellega, et oluliselt enam peab inimesi (mis tähendab kodanikeühendusi jne) kuulama ja kaasama hakkama selles osas, mis saab edasi pärast seda, kui on valusad lõiked tehtud. Kuidas tuua Eesti taas tagasi mängu, kuidas me saaksime tagasi oma väärikuse, oma usu tulevikku.
Seega, peaminister Andrus Ansip, uks mineviku ees tuleks kinni panna ja reiting hetkeks unustada. Teha süda kõvaks ja riskida – teha otsus lähtuvalt oma parema äranägemise järgi. Mul on usku, et see otsus poleks Eestile halb. Ja ette lohutades – mis on saanud Mart Laarist, kes tegi samalaadseid otsuseid 1992. aastal? Jah, mõned ebaõiglased hüüdnimed, nagu “põllumajanduse põhjalaskja” ning “likviidsuse likvideerija”. Ent Laaril on ka olemas kuvand liidrist, kes ei karda teha otsuseid. Ning isegi kui Ansipi reiting peaks kõvasti langema ja töö poliitikuna löögi alla sattuma – Laarile tõid otsused hiljem Milton Friedmani nimelise 6 mln kroonise preemia. Mis, tõsi, on aktsiahindade languse tõttu vist tublisti kokku sulanud.

Liitu 2500+ juhi, tippspetsialisti, sportlase ja meeskonnamängijaga meililistis

Juhtimisest, meeskonnatööst ja vaimu treenimisest e-kirjad kuni paar korda kuus

Kommentaarid 2

  1. Ansipil on vaja pasundada, kuidas ta pensionäre ja noori peresid tulihingeliselt kaitseb täpselt nii kaua, kui on käes suht viimane minut tegelikud otsused teatavaks teha. siis saab pärast öelda, et “andsin endast kõik, aga Eesti tuleviku nimel peame siiski midagi ohverdama, bla-bla”. ehk siis nädalate viisi “mitte mingil juhul”-korrutamisele järgneb enese kuulutamine vapraks sõduriks, kes andis endast kõik kodumaad kaitstes, kuid pidi kurjade inimeste sõjavangiks sattudes siiski alla andma 🙂

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga