Ansip, ikka Ansip, vastas Äripäeva juhatuse esimees Igor Rõtov eelmise nädalal teisipäevases raadiosaates küsimusele, kas peaminister võiks vahetuda ja kes sellisel juhul võiks olla uus peaminister. Sest head asendajat praeguses olukorras Rõtov Ansipile ei näinud. Ja päris kindlasti jagab seda arvamust suur hulk inimesi.
Olen väga seda meelt, et Andrus Ansip on oma praeguse aja peaministrina ära elanud ning Eesti vajaks kiiresti uut peaministrit. Ja Ansipi asendamatuse kohta – me ju otsimegi teistsugust inimest, teistsugust lähenemist, et saaks riigiasjad liikuma. Meil ei ole vaja Ansipi asendajat.
Peamised põhjused, miks Ansip ei ole hetkel (enam) parim peaminister Eestile, ei peitu erakondade programmides-põhimõtetes, tulumaksu või käibemaksu tõusus, eelarve tasakaalu taotlemises, laenu võtmises või mitte võtmises jne. Peamised põhjused, õigemini takistused edasiminekule peituvad kahes asjas – eelkõige peaminister Andrus Ansipi, käitumisharjumustes ja vajaduses seda muuta ning koalitsiooni kokkusaamise eesmärgis ja vajaduses sedagi muuta.
Täielik jama, turtsatas Ansip aripaev.ee reporteri viitele, et mõned tema erakonnakaaslased on rääkinud võimalikust tagasiastumisest. Suur osa tipp-juhte, mida Ansip kahtlemata on, põevad eduhaigust, mis erinevates käitumise avaldumisvormides saavad sageli edasise arengu takistuseks.
Senine edukogemus. Edukad tipp-juhid usuvad oma andekusse ja oskustesse. Ma olen olnud edukas, kinnitavad nad iga päev endale, teadlikult või alateadlikult. Ja see on ka loomulik ning ilma selleta ei saakski edukas olla. Mündil on aga ka teine külg. Seesama edukogemus saab takistuseks, kui on vaja muutuda, kui enam ei saa nii edasi, nagu seni. Ja praeguse koalitsiooni juhil on vaja muutuda, on vaja teistsugust lähenemist, käitumist, kui seni. Aga edukogemuse, 22 556 häält andsid Ansipile hoopis teistsugused käitumismallid ja neist on raske lahti öelda.
Usk enda kõikvõimsusesse. Olles näinud ja kogenud edu, tekib juhtidel kindel arusaam ja seos edu ja oma tegevuse vahel. Paljudel juhtudel õigustatult, ent paljudel juhtudel tekib seos ka siis, kui seda tegelikult pole olemas. Kas Ansipi ja Reformierakonna edu valimistel oli põhjustatud ainult nende endi heast tööst? Milline mõju oli majanduse kasvul, mis kihutas ülehelikiirusel sõltumata Ansipi tegevusest? Ansip teeb juhina samasid asju, mida tegi siis kui tuli suur edu, ehkki selle edu ja tema tegevuse seotus on enam kui kaheldav. Omajagu vinti keeravad veel peale praeguste avalike arvamuse küsitluste tulemused, mille järgi on Ansipi ja Reformierakonna toetus kukkumas. Vajadus muutuda on olnud selge juba üle aasta, ent seni pole seda toimunud.
Seega, selleks, et saada kokku koostöövõimeline koalitsioon, on Ansipil vaja muuta enda käitumist juhina. Ent hetkel tundub, et seda muutusvajadust ja arusaamist, kuidas seda teha, pole peaministrini jõudnud. Kohale, ja mitte ainult Ansipile, pole ka jõudnud teine oluline takistus – vajadus muuta koalitsiooni aluspõhimõtet, eesmärki.
Koalitsiooni eesmärke saab olla lihtsustatult kolme tüüpi – ühe ühist heaolu kasvatava eesmärgi nimel, eesmärk on kõigile midagi ehk lehmakauplemine ning korruptiivne ehk kõik virutavad nii palju kui saavad. Kõiki kolme tüüpi koalitsioone, hägusemal või puhtamal kujul, on Eestis ka nähtud. Eestis on 21. sajandi koalitsioonides saanud aga traditsiooniks teist tüüpi koalitsioonid ehk lehmakauplemised.
Kuna on olnud head tõusuaastad, siis on hea olnud jõuda üksteisega kokkuleppele – sina saad tulumaksulangetuse, mina tulumaksuvaba miinimumi tõusu. Nii aga enam edasi ei saa. Ühine vaenlane on olemas – majanduslangus – ent lehmakauplemisega koalitsioonid ei suuda sellega toime tulla. Samas peetakse läbirääkimisi ja koalitsioonikõnelusi endiselt lähtudes lehmakauplemise mudelist – kurgid sulle ja raha mulle.
Koalitsiooni eesmärgi muutmine saab olla ainult juhi töö. See ei tähenda kindlasti kõva kätt ja kõva sõna, vaid koostööd, suhtlemist, konsensust. Ja mis peamine, oma ego taltsutamist ja esimese koostöösammu tegemist. Ent kuidas teeb seda Ansip, millisena näeb tema koalitsiooni eesmärki? Ausalt öeldes ei tea. Sest suurema osa oma ajast räägib Ansip kurkidest (pensionite mittevähendamine), arbuusidest (vanemahüvitist ei tohi kärpida) ja õuntest (tulumaks ei tohi tõusta). Ansip kaupleb.
Riigi pankrotist pääsemiseks pole meil vaja kaupmeest. Meil on vaja juhti, kes suudaks teha koostööd ja päästa riigi pankrotist. Olen päris veendunud, et selliseid võimekaid inimesi leiaks nii Reformierakonnast kui mujaltki. Kui seda vaid päriselt tahaksime.
