Tore, et pingutad. Mis su plaan on?

Raimo Ülavere juhtimine ja leadership, sportlase coaching Kommenteeri

See on hämmastav, kui paljud sportlased, tippseptsialistid, juhid, inimesed lähevad tegema olulist sooritust – võistlust, lavaesinemist, tööintervjuud, koosolekut, tele- või raadiosaadet – ainsa mõttega: teen oma parima.

Muidugi, olen ka mina seda korduvalt ja korduvalt teinud. Muuseas, see on ka üks enamlevinud soovitusi, mida me kipume teistele ütlema: “Tee oma parim,” ja lisame justkui pinge maha võtmiseks “see on ju kõik, mis sa teha saad.”

Selle esmapilgul süütu soovituse ja mõttega tõstame enda – kui seda endale kinnitame – ja teise inimese – kui seda soovitame – riski läbi kukkuda. Miks siis nii? Ma ei saa ju ometi rohkem anda kui parim?

Ei saa tõepoolest. Ent selline soovitus ja eriti selle järgi käitumine paneb meie tulemuslikkuse otseselt sõltuvusse meie tunnetest. Kas ma andsin oma parima? Noh, pingutasin küll, aga vaadates tulemust – ega ma parimat ikka vist ei andnud. Alati saab paremini, on üks ehteestlaslik (vist ka ehtinimilik) uskumus. Mille tagajärjeks võib olla kahetsemine, enda maha tegemine, enda piitsutamine. Mis pole vist liiga mõistlik tegevus.

Unistame ja paneme täiega

Sama hämmastavalt levinud, kui “Teen oma parima” mõtte kasutamine, on soorituse jaoks plaani puudumine. Me unistame imelisest tulemusest ja läheme siis andma parimat. Ja me ei tee plaani. Kui mind ootab ees tööintervjuu, mida seal tõenäoliselt küsitakse, mida ma tahan kindlasti öelda, mida ma tahan kindlasti küsida. Mul ükskõik, ma teen parimat! Kui mind ootab ees jooksuvõistlus, siis on mu “plaan” “panen nagu jaksan…”. Ehkki ees ootab 21 kilomeetrit. Hmm, päris pikk distants täiega panemiseks, kas pole? Muuseas, ka 100 meetrit ei jookse tipptegijad “panen nagu jaksan” stiilis, ka see on tükkideks tehtud, seal on oma osad, start, rütm sisse, lõpu 40meetrit vms. Mis siis 5st kilomeetrist või maratonist rääkida. Või kui lähen esinema, siis noh, eks vaatame, mis saab ja kuidas läheb. Annan oma parima!

Kuidas parim jääb andmata

Päriselus kipub juhtuma paradoksaalselt see, et mõttega “annan oma parima” peale minnes inimene tõenäoliselt oma parimat ikka ei anna. Miks? Mitmel põhjusel. Esiteks, me avame nii ise ukse määramatusele – ja teadmatus, määramatus on päästikud, mis reeglina käivitavad emotsioonide keskuse ehk ahviaju ja ärevuse. Ning me hakkame üle pingutama, üle proovima, üle mõtlema – et ikka parimat anda. Teiseks, me hakkame enda sooritust võrdlema mingi ebaselge “parimaga”. Aga mis asi see “parim” on, mida see tähendab? Rekord? Parim tunne? Teistest parem? Igatahes on see liiga keeruline ja olemegi tagasi eelmise punkti juures – ahviaju ja ärevus. Kolmandaks, üdini positiivsele tuhinale lootes võib esimene tagasilöök tuua meid kiiresti tagasi maa peale, piltlikult öeldes võib “annan oma parima” kohtuda ootamatult raske mäega ja sinna otsa kuhtuda.

Plaan toodab enesekindlust

Enesekindlus on see, mis aitab meis soorituse ajal motivatsiooni hoida ja taastoota. Ja enesekindluse kõige konkreetsem tekkimise viis on eduelamus. Kui mul on plaan ja mul õnnestub see ära teha, siis see ongi eduelamus. Kui mul on plaan joosta poolmaratonis esimesed 10km tempoga x ja seda olen ka hoidnud, siis on mul tähelepanu õiges kohas – planeeritud tegevusele suunatud – ja mul on lihtsam minna järgmisesse 5km etappi ja teha seal järgmisi planeeritud tegevusi. Me kõik oleme ilmselt ka näinud muidu suurepäraseid inimesi, säravaid esinejaid, kellel aga sel konkreetsel juhul pole olnud plaani. Tulemuseks on tavaliselt olnud pettumus. Kui aga inimene on valmis mõelnud ja kirja pannud oma esinemise stsenaariumi ja seda ka harjutanud, siis on tõenäosus, et ka tema esinemine koos “spontaansete” naljadega on enesekindlam ja ka palju haaravam.

Plaan on tipptegija tunnus

Plaani olemasolu on mistahes olulise soorituse puhul tipptegija tunnus. Muuseas, kahetsusväärselt kiputakse arvama küll vastupidi – et tipptegijad ei vaja plaani, neil tulevad asjad justkui iseenesest. Ei tule. Remargi korras – mõned inimesed parafraseerivad tavaliselt minu plaanijuttude järel maailmameistrist poksija Mike Tysonit: “kõigil on plaan, kuni neid näkku lüüakse”. Tjah, tõsi ta on. Plaanid ei pruugi alati realiseeruda. Sest ka teistel on plaan, sest me ei suuda loodetud tempot hoida, sest tegelik situatsioon on erinev sellest, mida eeldasime. Tõenäoliselt ei realiseerugi ükski plaan täpselt nii, nagu me eeldame. Ent kui plaani üldse pole, siis tabab meid nokout tõenäoliselt juba esimeses raundis ning me ei jõua sealt kunagi edasi.

Kui sul tuleb järgmine kord enne olulist võistlust, esinemist, tööintervjuud mõte minna ja “anda endast parim” või “anda endast 110%” või mõni muu taoline ennast pingutama innustav mõte, siis… proovi ette kujutada kedagi minusugust, kes ütleb: “Hmm, väga tore, et kavatsed pingutada. Aga mis su plaan on?”

Liitu 2500+ juhi, tippspetsialisti, sportlase ja meeskonnamängijaga meililistis

Juhtimisest, meeskonnatööst ja vaimu treenimisest e-kirjad kuni paar korda kuus

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga