Sportlase peas on liiga palju ja liiga vähe mõtteid

Raimo Ülavere sportlase coaching Kommenteeri

Mul on täis saanud esimene tõsisem tööaasta sportlaste mentaalse treenerina, kus juba päris tuntav osa minu coachingutest on seotud sportlaste ja nende tegemistega.

Iga sportlane on omamoodi, igal sportlasel on omad nõrkused ja tugevused, omad uskumused ja veendumused, oma jutt, mida endale endast kui sportlasest räägitakse. Ning ehkki igaüks on omamoodi, on ka mõningaid nähtuseid, mis arengu piduritena ehk enam silma torkavad.

Liiga palju mõtteid

Mõnikord pole arengu takistuseks mõtete puudumine, vaid see, et mõtteid on liiga palju. Ja nad kihutavad mööda pead sihitult ringi. Mõtted konkurentidest, endast, oma võimekusest, tulevikust, minevikust. See on ka loomulik, sport ongi emotsionaalne, emotsioone tekitavadki mõtted. Ent eriti stressiolukorras see kõik võimendub – pea on laiali, nagu öeldakse – ning mõjub pärssivalt oma tegeliku võimekuse realiseerimisel.

Liiga vähe mõtteid

Mõnikord on aga jälle liiga vähe mõtteid. Siis kui oleks vaja teha võistluse jaoks plaan koos erinevate konkreetsete tegevustega, muuhulgast otsida enesekindlust sellest, mida on juba tehtud ja mis töötab, siis võib sportlane minna rajale ainsa mõttega stiilis: panna tuleb! Ning kahetsusväärselt sageli lõpeb see pealesurutud optimism lati alt läbijooksuga. Muuseas, ka uuringud kinnitavad – ülemäärane, n.ö üles klopitud optimism pigem pärsib kui aitab kaasa.

Teadmatus ja huvipuudus, miks ma mida teen

“Treener teeb plaanid, mina ei tea.” Olen seda ütelust kuulnud sagedamini kui tahaks. Tõsi ta on, et treener teeb plaane. Ent kui sportlane ei tea ega tunne huvigi, mida ja miks ta konkreetses trennis arendab, siis on treeneri töö sisuliselt hiromantia laadne tegevus. Kuna tagasisideks oskab sportlane ainult öelda, kas tegi asjad ära ja kas talle meeldis. Kas ja kuidas treening aga eesmärki täitis, jääbki teadmata.

Praktiliste oskuste puudumine

Olen täheldanud, et mõnikord on suurim abi olnud lihtsate praktiliste oskuste juurutamises. Kuidas anda endale tagasisidet nii, et see poleks enesepiitsutamine. Või kuidas teha keskendumisharjutust enne starti. Lihtne, konkreetne, praktiline. Ja viib fookuse õigemasse kohta.

Tulemusele keskendumine

See on üks tont, millega võitlus ilmselt ei saa kunagi otsa. Kui ainsaks eesmärgiks on koht, tulemusnumber või konkurendile ära panemine. Ainult tulemusele keskendumine lööb ärevuse üles ning toob paljudel juhtudel kaasa tublisti niruma pingutuse, kergema allaandmise (kui ikka loodetud kohta ei paista) ning kahjuks sageli ka juba ette kaotatud võistluse. Muuseas, tulemuse tegemise kohustuse koorma alla jäämise nähtudeks on ka enne starti räägitavad jutud oma haigustest, mis võivad starti segama hakata.

Ja samas olen ma endiselt siiralt hämmastunud nii mõnegi sportlase avatusest ja valmisolekust ennast ka vaimselt tippvormi viia. Ning teha seda samasugusel professionaalsel moel nagu oma füüsilise keha treenimisel. Ja see sageli igapäevaste treeningute kõrval nähtamatu, ent sellegipoolest raske töö paistab nii mõnegi sportlase puhul ka tulemustes.

Liitu 2500+ juhi, tippspetsialisti, sportlase ja meeskonnamängijaga meililistis

Juhtimisest, meeskonnatööst ja vaimu treenimisest e-kirjad kuni paar korda kuus

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga