Me oleme kõik kuulnud ja ehk ka aeg-ajalt kogenud kuulsat “tsooni” ehk seisundit, milles sportlased teevad oma parimad tulemused. Ent mis see siis ikka on? Ja veel olulisem - kas ja kuidas on võimalik ennast sinna võistlustel viia?
Võistlusi mõnikord võidetakse ja ka kaotatakse juba enne stardipauku, stardikoridoris seistes. Kuidas siis? Ikka olenevalt sellest, mis meie peades toimub.
Tagasilööke pole olemas, kinnitavad pea kõik gurud, olgu spordimaailmas või muudes eluvaldkondades. On vaid õppimise kohad, eksole. Kui see päriselus ka nii lihtne oleks…
“Oh see oli lihtsalt treeningvõistlus!” ja “Ma teen seda lihtsalt lõbu pärast” või “Ma tegelikult ei pidanudki seekord kõike välja panema”.
Mõned aastad tagasi seisin koos teiste sadade inimestega Pühajärve rannas, kalipso seljas, ujumismüts ja prillid peas ning värisesin. Reaalselt värisesin üle keha. “Ma tegelikult ei taha siin olla!” vasardas peas mõte.
Omamoodi on see kummaline nähtus. Et kõige raskem hetk võistlustel pole sageli lõpus, mil keha peaks justkui kõige enam väsinud olema. Vaid hoopis kuskil…
2013. aasta aprillis rebestas maailma tugevaima korvpalliliiga NBA superstaar Kobe Bryant Achilleuse kõõlust. Valu, mille ette kujutaminegi toob näole grimassi, rääkimata siis selle päriselt tundmisest. Keegi poleks halvustavalt talle näpuga viibutanud platsi kõrvale pikali vajumise või ka platsilt ära kandmise korral. Ent ta läks ja pani sisse mõlemad vabavisked. Kõhklusteta. Ja alles siis lahkus riietusruumi, omal jalal.
Käes on aeg, kus ei möödu paari tundigi, kuni keegi tuttavatest postitab pildikesi toredatest treeninglaagritest. Hispaania lõunarannik. Itaalia maalilised mäed. Mallorca. Ja nii edasi. Õnnelikud ja üldse mitte väsinud näod pärast 2 kilomeetrise tõusu võtmist. Või pärast 100 kilomeetrist sõitu kohvitades. Küll nad on tugevad ja kus ikka treenivad!
Miks on nii, et nii mõnigi treeningute maailmameister ei suuda võistlustel oma head vormi tulemuseks vormida? Vastus on sageli ehk vastupidine intuitiivsele arvamusele - me lihtsalt kipume võistlustel pingutama liiga palju.
Kõik, kes on Pühajärve triatlonil - vanasti 111 nime kandnud võistlusel või nüüdsel Otepää 70,3 poolpikal - käinud, teavad seda. Teavad seda tunnet, mis tuleb pähe ja kehasse jõudes Poslovitsa tõusu alla.
