Kurtmine õpetab asju kehvasti tegema

Raimo Ülavere inimene, juhtimine ja leadership, sportlase coaching Kommenteeri

Täna ei tulnud üldse välja, ma olen ikka nii kehva selles, on jutt, mida mõtlevad või ka ütlevad päris mitmed pärast soorituse tegemist. Ka tippjuhid. Ka tippsportlased. Õigemini – eriti tippjuhid ja tippsportlased.

Eespool kirjutatud lause on veel viisakas. Olen kuulnud ka mitme kraadi võrra krõbedamaid väljendeid, millega ennast ja oma tegemisi pärast sooritust kostitatakse. Enese piitsutamine on midagi, mis käib tipptegija elu juurde. Alatine vahe iseenda ootuse ja reaalse tulemuse vahel on see, mis edasi viib. Ent tegevusena pärast sooritust vaid puudujääkidele keskendumine ja enese rooskamine pole sugugi see, mis enesekindlust ja seeläbi edukust kasvatab.

“Põlvenõksu vastus”

Ometi kohtame sellist käitumist praktiliselt igas elu valdkonnas. Kuidas sul täna trenn läks? No üldiselt okei… aga lõigud läksid täiega pekki, need olid nii rasked. Kuidas sul võistlus läks? No ma ei saanud sellega hakkama ja see oli kehva ja… Kuida sul esinemine läks? Ma ei tea, jalg ja hääl värisesid ja sõnad läksid sassi ja … Ja nii edasi. Esimene vastus kipub pigem olema sellest, mis metsa läks. See on ühelt poolt inimlik, intuitiivne vastus nn ahviajult ehk meie emotsionaalselt keskuselt, kes panebki veidi enam tähele seda, mis on valesti. Ja teisalt on see automaatne “põlvenõksu vastus” selgelt see, mis ei aita kaasa oskuste kasvule ega enesekindlusele.

Mida sa ütled pärast sooritust?

Lanny Bassham on laskmise olümpiavõitja ja maailma meister ja 35+ aastas kogemusega mentaalse tugevuse treener. Ning ta väidab oma raamatus “With Winning in Mind”, et kui enamik tippsportlasi saab üsna hästi hakkama mistahes soorituse kolmest osast kahe esimesega – ootuse faas ehk see, mida mõtleb ja teeb enne sooritust ning tegevuse faas ehk mida mõtleb ja teeb soorituse ajal – siis viimases faasis, ehk kinnistamise faasis ollakse hämmastavalt kehvad. Ent ometi on just see kolmas faas, lihtsamalt see, mida sa mõtled, ütled ja teed pärast sooritust see, mis oskust kinnistab ja enesekindlust kasvatab.

Kaks olulist tõdemust

Abiks on ehk kaks olulist tõdemust. Esiteks, psühholoogid väidavad, et täiskavanud inimene õpib peamiselt läbi enda positiivse edukogemuse. Üsna kehvasti õpitakse enda vigadest, ja teiste vigadest õppimine on pigem tore kõnekäänd kui tegelikkus. Ja teiseks veidi klisheelik, ent sellegipoolest tõene lugu kahest “hundist” – positiivsest/heast ja negatiivsest/halvast. Kasvab see, keda sa toidad. Ehk see, kuhu sa oma tähelepanu paned, seda sa ka õpid. Kui pärast sooritust minna maailmale kõva häälega kuulutama, kui kehvasti sul läks ja hakata tehtud möödalaske veel detailideni lahkama, siis sa õpid tõenäoliselt seda, kuidas asju kehvasti teha.

Alusta sellest, mida tegid hästi

Olen juhtidel ja sportlastel palunud alati alustada pärast sooritust endale tagasiside andmist sellest, mida ta tegi hästi. Tõs, seda on mõnikord, pigem vast isegi sageli raske teha. Ent midagi teeb inimene või meeskond alati hästi, isegi kui tunne sees ütleb, et kõik läks pehmelt öeldes metsa. Psühholoogid kutsuvad seda ankurdamiseks – see, millest sul enda tagasiside, vestlus algab, selle külge ankurdub kogu ülejäänu. See on see, millest inimene õpib, kust ammutab enesekindlust tulevikuks.

Lõpeta kurtmine

Ja vähim, mida enesekindluse kasvatamiseks teha saab, kui ei jaksa korraliku struktuurse tagasisidega tegeleda – lõpetada tagantjärele hädaldamine, kurtmine selle üle, kui kehva sa oled ja mis kõik valesti läks. Niisiis: Mida ma tegin hästi? Ja siis: mida saaksin paremini teha? Ja lähme edasi.

Liitu 2500+ juhi, tippspetsialisti, sportlase ja meeskonnamängijaga meililistis

Juhtimisest, meeskonnatööst ja vaimu treenimisest e-kirjad kuni paar korda kuus

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga