Kuidas sportlasena vältida platoole kinni jäämist

Raimo Ülavere sportlase coaching Kommenteeri

Kui sa alati teed seda, mida sa alati teinud oled, siis saad sa alati ka sama tulemuse nagu alati. See Albert Einsteini tsitaat võtab hästi kokku selle, miks sportlased mõnikord jäävad mingile tasemeplatoole püsima.

Mõni aeg tagasi arutasin ühe sportlasega, kas mõistlikum (loe: arendavam) oleks treenida pigem koos grupiga või üksi. Ning jutt ja mõtted liikusid intuitiivselt ühe ja teise variandi plusside-miinuste poole. Näiteks nii: grupis on hea teistelt õppida, ennast teistega võrrelda ja grupp sunnib vahest ehk ka rohkem pingutama (kui grupp või osa sellest on sinu tasemest veidi parem). Üksi treenides on jälle kergem keskenduda endale, oma tegemistele, oma treeningvajaduste arendamisele, personaalsele treeningplaanile. Nii me rääkisime. Mingi aja pärast jõudsin aga äratundmisele, et ehkki n.ö arengut soodustava keskkonna mõttes on teema küll kohane (st kas treenida pigem grupis või üksi), on siiski veel, ja kohati palju olulisem teema, mida nii vaimu kui füüsise treenimisel tuleks arvestada. Ja seda just nn platoo vältimise kontekstis.

Ekspert ekspertluse valdkonnas

Anders Ericssoni peetakse maailma üheks tegijamaks eksperdiks… ekspertluse valdkonnas. Ehk teemal – kuidas inimesest saab ekspert ehk oma ala tipp – tippsportlane, tipparst või tippkokk. Üks tema väiteid kõlab umbes nii: ma pole näinud maailmas mistahes valdkonnas tipptegijat, kelle edu poleks seletatav teatud tüüpi treenimise ja harjutamisega. Ja see “teatud tüüpi” harjutamine ongi see, mis aitab platoolt edasi minna, nõudes samal ajal päris palju vaimutugevust. Selgitan.

Tugevasti lihtsustades võib sportlase, olgu harrastus- või tippsportlase areng välja näha nii:

Ehk alustades treenimisega toimub kiire areng – treenerite ja vahendite abiga ning ka mahtude kasvades tulevad järgi ka tulemused. Siis saabub hetk, kus treenimine, trenni tegemine on sisuliselt automaatne tegevus (tippsportlane erinevalt paljudest harrastajast vast ei tegele liiga palju dilemmaga – kas täna minna trenni või mitte?). Siin aga võibki ette tulla platoo – mahud on korralikud, trennid sisukad. Ent tulemused nagu ei parane. Mis viib mõtte tagasi loo alguses Einsteini öeldule: samad tegevused, samad tulemused. Midagi peaks justkui teisiti tegema… ent mida ja kuidas siis? Ericssonil on sellele oma vastus olemas.

Berliini viiulimängijate uuring

Alustuseks analoogia. Ericsson ja tema kolleegid on teinud aastaid erinevaid uuringuid ja eksperimente treenimise teemal. Tema vast tuntuim uuring uuris Berliini muusikaakadeemia tudengeid, kes õppisid koolis viiulit. Lühidalt nägi uuring välja järgmine: üliõpilased jagati kolme gruppi – tipptegijad (potentsiaalsed sooloartistid), väga head (potentsiaalsed orkestrandid) ja head (potentsiaalsed kooliõpetajad). Ning uuriti, kes kui palju ja kuidas “trenni teeb” ehk viiulit harjutab.

Ja järeldused olid järgmised. Eht-Ericssonlikult oli esimene järeldus, et n.ö tipptegijaks saamine oli harjutamise, mitte andekuse küsimus. Ent mitte ka lihtsalt tavapärase harjutamise küsimus. Muidugi, tipptegijad harjutasid ka ajaliselt rohkem kui väga head, ja viimased omakorda rohkem kui head. Ent see polnud see peamine faktor, mis tipptegijaid teistest eristas. Peamine oli hoopis see, kuidas nad harjutasid.

Edu seletab teadlik treenimine

Võrreldes teistega oluliselt suurema osa oma harjutamise ajast pühendasid nad nn teadlikule treenimisele. See tähendas reeglina üksi harjutamist ning tegelemist fokusseeritult nende asjade-oskuste-võimekustega, milles nad nõrgad olid. Teised, potentsiaalsed orkestrandid ja kooliõpetajad aga veetsid proportsionaalselt suurema osa ajast n.ö grupitreeningutel, koos teistega, tehes samu asju, mida kõik.

Milline nägi aga välja siis see teadlik treenimine, mis tipptegijaid väidetavalt tippu viis? Ericssonil on mõned parameetrid välja pakkuda:

1. See on mugavustsoonist väljaminek
See on fokusseeritult tegelemine oma nõrkusega, puudujäägiga. See on millegi uuega katsetamine, selle selgeks saamine ja automaatseks lihvimine. See on ka järjekindel töö oma nõrkuste tuvastamiseks. Ja see ei ole alati emotsionaalselt mõnus ja nauditav tegevus. Piltlikult öeldes: kui emotsionaalselt ebamugav pole, siis arengut ei toimu, siis õppimist – vähemasti teadliku treenimise mõttes – ei toimu.

2. See on eesmärgistatud tegevus
Igal sessioonil, igal trennil on oma konkreetne eesmärk. Mida ja miks antud sessioonil treenitakse. Lihtsalt “plaani” ära tegemine pole teadlik treenimine.

3. See on keskendumine
See on trenni käigus oma selle sessiooni tegevuseesmärkidel fookuse hoidmine, kohal peab lisaks kehale olema ka pea. Autopiloodiga ei saa teadlikult treenida.

4. See on tagasisidestamine
See on iga olulise sessiooni tagasisidestamine lähtuvalt tegevuseesmärgist. Mis läks hästi, mis ei läinud oodatult ja mida selle teadmisega edasi teha? Ja peamine tagasiside andja on inimene ise.

5. See on tähenduslik
Teadlik treenimine on reeglina tähenduslik ehk see on osake mingist suuremast pildist, plaanist, visioonist. Ma teen seda sellepärast, et…

6. See eeldab vundamenti ja visualiseerimist
Teadlik treenimine on seda tulemuslikum, mida parem on ettekujutus endast kui valdkonna tipptegijast. Ehk mis mul on olemas, mis on puudu jne. NB! Tuginedes eelkõige faktidele, mitte enda uskumustele. Ja teadlik treenimine eeldab ka mingit vundamenti, eelnevat kogemust, millest üldse ettekujutus saab tekkida.

Kõik see pädeb Ericssoni sõnul nii viiuldajate kui sportlaste kui mistahes oma valdkonna tipptegijate puhul. Ehk kui oled jõudnud kuhugi, siis selleks, et edasi minna ja platood vältida, tuleb end jälle õpipoisi staatusesse panna. Ning seda inimesed sageli teha ei taha. Peamiselt vast kahel põhjusel: teades juba ette, et see on ebamugav (et mitte krõbedamalt öelda) ning teiseks takistuseks on hirm. Hirm kaotada juba senisaavutatut. Ent hakates kaitsma seniseid saavutusi, tehes ainult samu asju, mis alati, on edasine areng suures plaanis mõnda aega tõenäoliselt pigem ühtlane joon (platoo), mis mõne aja pärast võtab suuna alla poole.

Seega, tagasi tulles minu ja sportlase diskussiooni juurde: lahendus arengu kontekstis ei olegi vast niivõrd küsimuses kas koos grupiga või üksi, vaid hoopis see, kas üldse, millal ja kui palju sa teadlikult treenid?

Liitu 2500+ juhi, tippspetsialisti, sportlase ja meeskonnamängijaga meililistis

Juhtimisest, meeskonnatööst ja vaimu treenimisest e-kirjad kuni paar korda kuus

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga