Kestvussportlase eelis ehk kannatamisest

Raimo Ülavere sportlase coaching 5 kommentaari

Eskimotel on lume jaoks olemas 50 erinevat sõna, ent kestvusportlastel on kannatamise kohta 51 sõna, alustab spordipsühholoog Simon Marshall juttu valust ja kannatamisest.

Järgnev jutt ongi eelkõige mõeldud just kestvusportlastele, kelle edukus sõltub suuresti pingutusest tuleneva ebamugavustunde talumise võimest. Tjah, mis tore peen nimetus asjale, mida võib ehk lihtsamalt kokku võtta sõnaga – kannatamine. Niisiis, järgnev tugineb suuresti Marshalli ja tema naise Lesley Patersoni (profitriatlonist, mitmekordne maailmameister) raamatus “The Brave Athlete” kirjutatule.

Vahe spordivalu ja vigastuse valu vahel

Esimene asi, millest peaks rääkima – mida kannatamise ja valu all spordi kontekstis silmas peetakse. Mõni aeg tagasi käisin tegemas ühte ettekannet spordist ja motivatsioonist ning kui märkisin, et areng ja tulemuste parandamine eeldab ka valu, siis oli kuulajate seast tunda arusaamatust. Mis mõttes valu? Niisiis, me ei räägi valust, mis on tekkinud lihaserebenditest, haigusest, luumurdudest või millestki veel hullemast. Spordi kontekstis valu eristamiseks võib küsida lihtsa küsimuse: Kui ma jätkan praegust tegevust ja ignoreerin valu, kas asjad võivad minna palju hullemaks? Kui jah, siis pole tegemist “pingutusest tuleneva ebamugavustundega”. Vaid pigem vigastuse, haiguse vms. Ja seda ei pea edasise pingutamisega kannatama.

Aju ei lase meil ebamugavustunde kätte surra

Nüüd siis sellest kannatamisest, mida tunned maratoni 33-l kilomeetril või rattavõistluse poolel mäel või…, noh, tead küll. Kõige olulisem asi, mida peaks ehk teadma, on see, et teadus ütleb: meie aju ei lase meil pingutusest tuleneva ebemugavustunde kätte surra. Meie süda ei hüppa välja, meie kopsud ei plahvata, meie musklite rakud ei sure hapnikupuuduse kätte. Ainus hirmus asi, mis võib juhtuda (ja juhtubki!), on see, et see tundub lihtsalt nii hirmus!

Mis on kannatamine?

Edasi. Mis vahet on valul ja kannatamisel? Valu on ebameeldiv tunne, mis on tingitud rakkude kahjustumisest, millel on omakorda oluline mõju meie närvisüsteemile. Sportlased kipuvad ka eristama n.ö head valu – see on näiteks pärast tugevat trenni, “lihased kasvavad”, öeldakse vahest – ja halba valu, mis kaasneb juba vigastustega. Ent kannatamine on midagi muud. Kannatamine (ikka see pingutusest tulenev ebamugavustunne) on see, kas ja millisel moel ning määral me valu talume ning kuidas me seda endale tõlgendame, seletame. Mida see valu tähendab, miks ta seal on, kui tähtis ta on, kui kaua sa enda arvates suudad seda taluda. Kannatamise võime oleneb muuhulgas tujust, enesekindlusest, väsimusest, varasemast kogemusest jne. Ning see on oskus. Mis tähendab, et see on õpitav.

Faktid kannatamise kohta

Enne “kuidas kannatamist treenida” juurde minekut paar teadusega tõestatud fakti kannatamise kohta.

  • Sportlastel, eriti kestvussportlastel on võrreldes n.ö tavainimestega kõrgem kannatamise lävi. Ning uuringud ütlevad, et see on tingitud pigem treeningutest kui et nad on juba loomulikult kõrgema lävega treeninguid alustades.
  • Kannatamise lävi oleneb päris tugevasti sellest, kuidas sa seda tajud ja endale seletad. Kas kannatamine on ootamatu või oled selleks valmistunud, kas sa tead kui palju on lõpuni (ja usud, et suudad selle ära kannatada) või mitte. Ja nii edasi. Vast enamik meist on kogenud tunnet, kuidas jooksu või rattasõidu viimasel kilomeetril – no kui ikka üldse enam justkui ei jaksa – on mõte “ainult üks tühine kilomeeter veel” toonud meist välja jõuvarud, millest polnud justkui aimugi.

Kuidas kannatamist treenida

Nagu öeldud, kannatamine on oskus, see tähendab, et kannatamise lävi ja võimekus on treenitav. Mõned võimalused enne võistlust:

  1. Treeni kannatamist
    Pane endale kirja kolm kohta, kus sa tead juba ette eelseisvatelt võistlustelt, et seal läheb raskeks. Ning pane ka kirja, kuidas sa nendeks konkreetseteks kannatamisteks saad ette valmistuda (kui soovid, võid täitmiseks vormi alla laadida siit). Näiteks: kui sinu kirstunael tundub olevat mäed, siis on ehk mõistlik lülitada treeninguplaani sisse mäkkejooksu lõike. Ja ikka selliseid, mis võimalikult hästi simuleeriksid võistlusolukorda – väsinuna mäkke rühkimise kannatamist.
  2. Tee kannatamise edasisidet
    Lihtsamalt, istu maha. Võta endale 5-10 minutit. Pane silmad kinni. Ja kujuta endale ette kannatamist, konkreetses võistluses konkreetses kohas. Mida sa näed, kuuled, tunned? Piltlikult ela see kannatus kogu oma sügavuses läbi. Miks? Sest aitab su ajul kohaneda, valmistuda. PS Kindlasti pole hea mõte proovida endale sisendada, et tegelikult ei ootagi ees kannatamist, ainult “kerge ebamugavustunne” – nagu öeldakse arsti juures enne süsti saamist. See alandab kannatamise lävi, mitte ei tõsta seda. Ning pettumus, valu ja kannatamine – milledest kaks viimast vähemasti kestvusspordis tulevad niikuinii – tunduvad seda tugevamad.

Kuidas kannatada võistluse ajal

Ent mida teha siis, kui sa oled juba teel, 33-le kilomeetrile või poolele mäele jõudnud ja… valus on, enam ei jaksa. Ning sinu nn ahviaju räägib sulle: sa ei jaksa enam, sa oled väsinud, sul on valus, peatu, kasvõi ainult korraks. Paar võtet ehk aitavad veidi.

  1. Eksita oma ahviaju, loenda numbreid
    Hakka lugema numbreid 1-10ni. Näiteks ühes rütmis jooksutempoga. Iva on selles, et aju suudab tegeleda vaid ühe mõttega korraga. Ning 10ni lugemine hoiab aju piisavalt tegevuses, et mitte lasta tal minna hädaldamise tsooni. Muidugi, hoia oma mõte ka piisavalt lihtne (mida numbrite loendamine on), Eukleidese teoreemi üle juurdlemiseks pole maraton ehk õige koht.
  2. Jupitamine
    Elevanti süüakse ikka üks tükk korraga. Ehk kui sa mõtled selle peale, et “100 kilomeetrit kannatamist”, siis tundub see mõnikord juba enne peale hakkamist pea võimatu ettevõtmine. Ent “järgmise joogipunktini ehk 10 kilomeetrit veel” suudame me ära kannatada küll. Lihtsamalt, jupitamine tähendab piltlikult öeldes maratoni jooksmist joogipunktist joogipunkti. Ja ajule on sellist “lühiajalist” kannatamist palju lihtsam taluda. Pealegi, kui oled ühe jupi ära teinud, tabavad sind edutunne ja mitmed toredad õnnehormoonid, mis muudavad edasise kannatamise “kergemaks”.

Niisiis. Ilma kannatamiseta, ebamugavustundeta on vähemasti kestvusspordis keeruline kui mõtte võimatu oma tegelikku potentsiaali ära kasutada. Ent paremaks kannatajaks saamine on pigem treenimise kui loomuliku kannatajatalendi (või mis see õigupoolest ongi?) küsimus.

Liitu 2500+ juhi, tippspetsialisti, sportlase ja meeskonnamängijaga meililistis

Juhtimisest, meeskonnatööst ja vaimu treenimisest e-kirjad kuni paar korda kuus

Kommentaarid 5

  1. Kannatamise tunnet tunnen (mulle meeldib ka pikamaajooks). Siiski on olnud toredaid võistlusi, kus on mõnuga lõpuni mindud ja samas isiklik tehtud (ma ei räägi esimestest jooksudest). Mul sõltub kannatamise hulk paljuski ilmast – palavaga ei oska joosta, pole sellisega treenitud, haamer tuleb ja pilti enam ees pole, ent lihtsalt lähen, sest alati on saanud ja teised kõrval ka saavad. Samas, kuidas seletada mõne inimese soovi iga nädalavahetus üks suur kannatamine (nt maraton) ette võtta, see on mulle müstika. Eelmise korra mõtted ja valu veel ju värskelt meeles. Ma ei usu, et nad iga nädalavahetus lähevad suuri kannatusi otsima. Ehk tahan öelda, et treeningu ja kogemuse tulemusena võib juhtuda, et kannatamisega harjub nii, et see enam ei tundu kannatamine või kannatamist suudetakse targa jooksmisega vältida (nt algusest peale õiges tempos joostes).

    1. Post
      Author

      Võib-olla on siin veidi küsimus ka selles, mida keegi kannatamiseks peab. Kannatamine pole vast alati ja kõigi jaoks see hambad ristis läbi hirmsa valu pressimine. Kui joosta isiklik 5K, 10K, poolmaratonil või maratonil, siis võib see juhtuda vast ka nii, et ei saa pärast öelda, et kannatasin. Ja samas raske oli mingil hetkel ehk ikka – ent teadmine ja tunne, et “täna tuleb” aitab selle “kannatamise” ehk otsekui magusaks, vajalikuks, isegi mõnusaks mõelda (noh ma ei leia head sõna siia :-)).

  2. Hea postitus! Kannatamine jaguneb minu arvates kaheks: 1) kui sul sel päeval midagi võtta ei ole; 2) kui on raske treening ja mittetäieliku taastumise foonil. Just niimoodi selgitas kannatamise iseloomu minu treener, kelle nimetatud põhimõtte tõin välja ka raamatus “Eesti jooksjate lood” tema loos.

    Minu arvates on kannatamisvõime arendamiseks veel mitmeid võimalusi. Isiklikust kogemusest pean ülimalt oluliseks seda, et raskesse trenni peab minema “tühja peaga”. Seda pole üldse lihtne saavutada. Sel aastal kui ma viisin enda maratoni isikliku 2:28 peale, siis tegin teatud treeningud lausa hommikul kl 8. Maksin teatud määral ehk lõivu madalama energiataseme tõttu, kuid võitsin kõvasti tänu sellele, et pea polnud veel jõudnud pulki täis minna. Olid ainult mõtted 1km korraga, 10 ringi korraga jne.

    Samuti on äärmiselt oluline, et mingid treeningud sa lõpetadki põlvede peal. Tihti võib olla nii, et enda rutiinsetes treeningutes on keeruline leida nii võimsat ärritajat, et oled korraks käpuli. Sellisel juhul aitavad vahelduseks muud treeningud, mis sõna otseses mõttes ehmatavad keha. Minul õnnestus leida selline rühmatrenn, kus juhul kui lähed täiega peale, siis hakkad silmanurgast piiluma kella: 20′, 15′, 10’veel… kas pean vastu. Kui sa võidad ennast niisuguses trennis ja lähed tagasi enda treeningute rutiini, siis suudad sa anda endast rohkem.

    Kuigi sa kirjutad, et sul meeldib üksi teha, siis mina soovitaks ikkagi ka kõigile introvertidele seda, et minge kambaga välja ja lõhkuge vahepeal ka piire. Me ei suuda üksinda endast mitte kunagi anda niipalju nagu me suudame koos kaaslastega. Tihti on kasu isegi sellest, kui keegi on raja ääres. Küllap on paljud meist märganud, et sõber tuli joostes vastu, tervitasite ja pärast seda tõusis km läbimise tempo kohe 10-20 s km kohta.

    Last but not least, teinekord on tööinimese jaoks suurim “kannatamine” hoopiski mitte hapnikuvõlas trenn. Üldse mitte. Kõige raskem on mentaalselt kannatada seda, kui sa tead, et pead (kordan, sa pead kui sul on olemas plaan) minema ja tegema kasvõi kerge 8 km ja kl on 19:00 ning sul on seljataga metsikult väsitav päev. Sellega seoses ma jagaks kannatamise kaheks ka kannatajate lõikes: ühed on sportlased, keda on meist ülivähe ja teised oleme tavalised inimesed, kelle jaoks sport on elustiil ja vahest ka pisut rohkemat tänu eesmärkidele.

    Sport kui elustiil – kas ja millal kannatada?
    See võiks olla äkki üks teema, mida samuti lahata.

    1. Post
      Author

      Aitäh, Kristo, väga hea täienduse eest!
      Lugedes meenus, et “tühja pead” on ka eksperimentidega katsetatud. Ehk lastud inimestel enne pingutust aju koormata ja siis pingutada. Ning ka “tühja peaga” pingutada. Ja parem tulemus kipub olema ikka “tühja peaga” – aju on nagu muskel, ta väsib. Ja ajust sõltub see hetk, millal inimene kipub endale ütlema “ma enam ei jaksa”.
      Ja et pundis treenimine on kasulik, vähemasti aeg-ajalt, on ka tõsi ja tõestatud. Just teistega võrdluse ja pingutamise tõttu. Ja et mu teod läheksid rohkem sõnadega kokku 🙂 – tulin just hetk tagasi pundiga trennist, kus pingutasin moel, mida üksi poleks ehk teinud.

    2. Post
      Author

      Sport kui elustiil – kas ja millal kannatada?
      See võiks olla äkki üks teema, mida samuti lahata.

      Jah, see võib olla teema. sh ka harrastajatest, kes polegi ehk niiväga harrastajad. Teha tippsportlase mahtude ja eesmärkidega trenni ja võtta samas lisaks spordist tulenevale stressile ka seda n.ö igapäeva jama endale sisse. Ei pruugi ehk kõige mõistlikum mõte olla.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga