Igatsus igavesest ja kestvast enesekindlusest on illusioon

Raimo Ülavere inimene, sportlase coaching Kommenteeri

See pole tegelikult väga üllatav. Ning õhtumaades, sh Eestis on see eriti laialt levinud. See on igatsus kestva ja püsiva enesekindluse, õnne ja rahuolu järele. Ning kahjuks, õigemini õnneks on see illusioon.

Inimlikult on see mõistetav. Suure osa üllatuste ehk ootamatute sündmuste päris nimi on probleem. Tagasilöökide puhul pole küsimus, kas need tulevad, vaid pigem – millal ja kuidas need tulevad. Elu pakub meile kõigile piisavalt võimalusi tunda ennast ebamugavalt, mõnikord ka päris vastikult. Ja seda enamasti ikka siis, kui me ise seda sugugi tunda ei taha – kui me just masohhistid pole. Nii tekibki igatsus kestva rahu ja õnne järele. Ja eriti igatseme me kestva ja püsiva enesekindluse järele.

Muidugi loeme raamatuid enesekindlusest. Imetleme kolleege, sõpru, tippjuhte, lavakuulsuseid, tippsportlasi – kui enesekindlad nad ikka on. Käime koolitustel ja kuulame gurusid rääkimas, kuidas nad omal ajal olid ka ebakindlad, ent kuidas nad siis veidi ka imeväel, 1,2,3 stiilis nippidega enesekindlaks muutusid. Tahaks ka!

Ka tippjalgpallur on ebakindel

Kahjuks ei toeta aga suuremat osa neist üldise enesekindluse juttudest ei psühholoogia, inimese käitumisökonoomika ega ka päriselu, see, mida me igapäev päriselt näeme ja kogeme. Tehes tööd tippsportlaste ja tippjuhtidega – neil on täpselt samasugused kahtlused ja kõhklused kui meil kõigil. Jah, mõnikord on neil veidi paremad tegutsemisviisid, kuidas kõhklustega hakkama saada. Ent inimest, kes oleks ja käituks igas olukorras ja igal pool alati enesekindlalt, pole ma näinud ega kohanud. Siinkohal meenub mulle aasta parim jalgpallur maailmas Luka Modrić, kes – olles maailma parim jalgpallur – nägi auhinda vastu võttes välja nagu ootamatult autotulede ette sattunud hirv.

Stress ja pinge on hea

Võib-olla oleks selle kestva enesekindluse asemel mõistlik harjutada ennast mõttega, et stress ja pinge on hea ning edasiviiv. Mitte aga kahjulik ja ohtlik, mis meid sunnib neid olukordi vältima. Muuseas, psühholoogias on tuntud teadmine, et mida enam me midagi väldime, seda tundlikumaks me selle asja suhtes muutume. Mõtle korraks enda peale – kui sa viimati said hakkama millegi olulise, ägeda ja märkimisväärsega – kas see tuli ilma kõhkluste ja kahtluste ja pingutuseta?

Võib-olla oleks mõistlikum kestva enesekindluse asemel otsida viise, kuidas tunda ennast mugavalt ebamugavates olukordades. Kuidas mitte õppida pinget ja stressi vältima – kõige lihtsam viis selleks on teha mittemidagi – vaid kuidas ennast teadlikult ebamugavustsooni viia. Sest ainult nii toimub edasiminek. Ja ainult nii saame elada elu, mille peale tagasi vaadates ei pea kahetsust tundma.

3 mõtet enesekindluse kohta

Kui aga järgmine kord tuleb mõte (ja see mõte tuleb aeg-ajalt meil kõigil, võid kindel olla), et mul oleks vaja enesekndlust juurde, siis tasub ehk meeles pidada kolme asja:

1. Enesekindlus on alati millegi suhtes, ta ei ole üleüldine.

Kui me ei oska midagi teha, siis oleme selle tegevuse suhtes ebakindlad. Kui ma usun, et ma pole väga kiire, siis olen ebakindel kõige suhtes, mis nõuab kiirust. Kui ma arvan, et ma pole hea juht, sportlane, isa, sõber, siis on ebakindlus just selle rolli suhtes. Ning pole vaja hakata üleüldist enesekindlust otsima, vaja on tegeleda selle konkreetse asjaga.

2. Enesekindlus ei kasva ainult mõtlemisega, vaja on ka tegevust.

See on üks tore müüt, mida meisse on kinnistatud, et enesekindlamaks saab ennast arendada lihtsalt “õigemini” mõeldes. Selle müüdi tulemusena hakkame koguma meeme stiilis “Ma suudan” või “Ma olen kõva mees/naine” vms. Enesekindlus vajab fakte. Ja faktid, need, mida meie pea ka usub, tekivad ainult tegevusega. Minu soovitus on pigem: ehk tasub vähem mõelda enda enesekindluse või selle puudumise peale ja rohkem küsida endalt: mida ma järgmisena teen? Ja siis teha.

3. Takistavaid mõtteid ei saa vältida, küll saab valida tegevusi.

Olen näinud küll ja veel inimesi, kes hurjutavad ennast seepärast, et pähe tulevad justkui “valed” mõtted. Need, mis enesekindlust kahandavad. Nende mõtete vältimine on aga sama kasutu tegevus, nagu … proovi praegu mõelda ükskõik millest, ainult mitte roosast elevandist. Ükskõik millest, ainult mitte roosast elevandist. Millele mõtlesid?

Mõtted tulevad ja lähevad, küsimus on, mida me teeme. Probleem on selles, et enamasti me reageerime mõtetele n.ö automaatselt, hakkame tegema pigem nn vältivaid tegevusi, mis tegelikult viivad meid eemale meile olulistest asjadest. Mõistlik on aga ehk oma takistavale mõttele hoopis öelda midagi sellist: no tere-tere, näed, oledki siin! Mõtlen su peale hiljem, praegu pean aga tegema… ja siis teha seda, mis sind viiks millegi sinu jaoks tähtsa poole, mitte eemale. Ehk haakida oma tegevus lahti mõttest, teha, hoolimata sellest, mida su pea sulle tahab rääkida.

Liitu 2500+ juhi, tippspetsialisti, sportlase ja meeskonnamängijaga meililistis

Juhtimisest, meeskonnatööst ja vaimu treenimisest e-kirjad kuni paar korda kuus

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga