Meile meeldib mõelda endast kui ratsionaalsest olendist, kes teeb oma otsuseid ja annab hinnanguid ikka kaalutletult ja läbimõeldult. Ja see on tõsi… siiski üsna vähestel kordadel.

Suur enamik meie käitumismustritest ja emotsioonidest pole sugugi teadliku ja kaalutletud tegevuse tagajärg. Sest suurt osa meie käitumistest mõjutavad meie uskumused. Enamasti pole me neid endale ka teadvustanud. Miks mulle meeldib just see erakond ja mitte teine? Miks ma iga kord, kui seda tüüpi näen, tunnen, kuidas vererõhk tõuseb ja mul tekib isu ära joosta. Või talle verbaalselt virutada. Miks ma iga kord, kui tuleb ka kergem tagasilöök, kui asjad ei lähe oodatult, nean ennast maapõhja – nojah, see olengi mina, kuidas ma JÄLLE selle reha peale astusin?

Uskumuste taastootmine

Või siis ka uskumused, mida – hoolimata sellest, et me teame, et need ei tugine faktidele, neil pole mingit tõepärast põhja – me ikka ja uuesti neid enda jaoks taastoodame. No mina ei oska inimestega suhelda, ütles mulle hiljuti üks juht. Küsisin tema inimeste käest järgi – tuli välja, et teda peetakse üheks paremaks suhtlejaks firmas. Või spordivaldkonnast: mina ei suuda viimasel kolmandikul pingutada. Ehkki kella vaadates ja konkurentidega numbreid võrreldes räägivad faktid vastupidisest. Vahest me otsekui klammerdume kinni mõnda aastaid või ka aastakümneid tagasi tekkinud uskumusse ja keeldume sellest lahti laskmast. Isegi kui oleme juba unustanud, kust see alguse sai ja kui see juba ammu enam – võib-olla ka juba algusest peale – faktidele ei vasta.

Miks me nii teeme? Kiire vastus: sest nii tundub lihtsam, turvalisem. Ja aeglasem vastus: sest uskumuse muutmine tundub mõnikord ikka nii kole raske ja keeruline ja riskantne. Ja tõsi, mõningaid uskumusi on tõepoolest päris-päris raske muuta ja see võib võtta kuid ja aastaid. Ent mõnikord polegi see ehk nii keeruline kui tundub. Veel enam, mõnikord on see isegi oluliselt lihtsam, kui võiks arvata.

Praktiliste harjutustega raamat juhtidele

Lugesin raamatut “Leadership Step by Step” New Yorgi Ülikooli professori Joshua Spodeki sulest. Raamatut peetakse üheks parimaks viimase paari aasta jooksul ilmunud juhtimisalastest raamatutest. Põhjus on ka silmaga nähtav. Raamat on tõepoolest praktiline selle sõna otseses tähenduses.

Täpsemalt – raamatus on konkreetsed harjutused konkreetsete teemade harjutamiseks. Ja miks see raamat veel silma torkab? Ta ei räägi “juhtimise ABCst” – a la juhtimine on motiveerimine, organiseerimine või muud toredad tegevused. Ta räägib esiteks sellest, kuidas ennast kui inimest mõista, kuidas teisi inimesi mõista ja mida nende teadmistega siis peale hakata. See aga ongi juhtimise, kas siis teiste või ka enesejuhtimise, n.ö essents. Ja selle essentsi üks oluline osa on uskumused.

Kuidas uskumust ära tunda

Niisiis. Kuidas aru saada, kas see, mis meid hetkel tegutsema sunnib, on irratsionaalne uskumus? Lihtsaim viis uskumuse tuvastamiseks on kuulata enda (enamasti oma peas, sagedasti ka välja öelduna) kõnepruuki. Kui see sisaldab sõnu nagu “alati”, “kogu aeg”, “iga kord”, “pidevalt“, “mitte kunagi” jne, siis on küllalt suur tõenäosus, et seda juttu räägib ja käitumist tingib faktidele mitte tuginev uskumus. Kas tõesti “mitte kunagi”? Või siis kas tõepoolest on see nii “alati”?

Hästi, tuvastasime, et tegemist on tõenäoliselt uskumusega. Ja uskumusega, mis sulle ei meeldi, mis tekitab sinus ebameeldivaid emotsioone, mõtteid, mida sa ei tahaks tegelikult liiga palju mõelda ja tundeid, mida ei tahaks tunda. Kuidas siis uskumust muuta? Allpool on üks võimalik harjutuste loogika ehk 6 sammu uskumuse muutmiseks.

Konkreetsed sammud uskumuse teadlikuks muutmiseks

  1. Pane kirja üks olukord ja emotsioon, mis sulle ei meeldi
    See võib olla inimene, olukord, erinevate tegurite kombinatsioon (väsimus, tagasilöök misiganes kujul jne), mis otsekui päästikuna käivitab protsessi, mis viib negatiivsete mõtete ja emotsioonini. See võiks olla ka oma tüübilt regulaarne, mitte “üks kord elus” ette tulev juhtum.
  2. Leia emotsiooni taga olev uskumus
    See pole kerge ja nõuab veidi mõtlemist. Ehk miks ma vihastan? Miks ma ennast pärast tagasilööki nii kõvasti piitsutan? Uskumus võib olla: “Ma olen veendunud, et see inimene ongi lohakas ja laisk” või “Ehkki ma pingutan alati kõvasti, siis mul ei tule kunagi midagi välja. Teistel läheb alati paremini ja nad saavutavad tulemusi kergemini.” Mis on see uskumus, mis tegelikult emotsiooni tekitab? Muuseas, uskumused on erinevad, sestap võivad ka sama sündmuse puhul emotsioonid olla erinevad.
  3. Mida sa selles olukorras teed
    Ehk mis on su käitumismuster eespool kirjeldatud olukorras? Tunned, kuidas vererõhk tõuseb, hääl valjeneb, hakkad vahele segama ja vanduma ja käed lähevad rusikasse? Või siis tunned, kuidas taevas kukub maa peale, vajud kuskile nurka kössi ning üritad teisi inimesi vältides silma alt ära saada?
  4. Milline on see emotsioon, mida sa tahaksid tunda
    Astume sammu edasi. Mida sa – arvestades olukorda, asjaolusid – tahaksid selles olukorras tunda? Siin tasub ehk ka jääda n.ö mõistuse juurde – on väga-väga keeruline hüpata samas olukorras emotsioonide puhul sügavast masendusest ekstaatilise rõõmuhetkeni. Küll aga on võimalik liikuda rohkem n.ö rahulikuma emotsiooni poole, rohkem nagu neutraalsuse poole, et emotsioonide kõikumise amplituut poleks sedavõrd suur. Ma tahan, et ma suudaks rahulikumalt võtta tagasilööki. Või ma tahan, et ma suudaks jääda rahulikuks ja konstuktiivseks “selle” inimesega suheldes.
  5. Milline peaks olema uskumus soovitud emotsiooni taga
    Ehk mis on see, mida ma endale võiks öelda, kui see olukord jälle tuleb ja ma tahaks sellest läbi minna soovitud emotsiooniga? Võib-olla esimene kõige lihtsam mõte on proovida vastata küsimusele: ja mis siis (ehk inglise keeles “so what”)? “Ma küll ebaõnnestusin, ent see on ainult üks töö-üks võistlus-üks olukord. See ei ütle veel suurt midagi minu kui inimese-juhi-sportlase kohta.” Või siis kraadi võrra kangemalt “Ma ei saa minevikku muuta. Tagasilöögid käivad elu juurde, küsimus on, kuidas ma kiiresti püsti ja edasi saaks minna.” Või siis “Kui teised suudavad, suudan mina ka”. Või siis “See, et ta selle tööga toime ei tulnud, ei tähenda veel, et ta pole töötajana kõlbulik.” Või siis “Ma tegelikult ei tea, mida see inimene mõtleb või milleks ta võimeline on.”
  6. Mida sa teed
    Ehk mis on see konkreetne käitumismuster, mida sa koos uue uskumuse kinnitamisega hakkad tegema. Ja see on ülioluline punkt. Lihtsalt mõtlemisega ei kipu uskumused muutuma, vaja on muutust ka käitumises. Kinnistumine toimub kahe – mõtlemise ja käitumise – koosmõjul. Ainult mõtte jõule lootma jäädes kasvatame endas nn õpitud enesekindlust, mis kipub aga purunema esimese tõsisema tagasilöögi korra. Enesekindlus kasvab tegutsedes, kasvab reaalsete päriselu kogemuste najal. Niisiis, pane kirja: kui juhtub see, siis…





Edasi on asi muidugi lihtne. Just selles mõttes, et mida vaja teha on. Küll aga võib selle päriselt tegemine olla mõnikord ka päris raske. Nagu ikka harjumuse teadliku muutmise puhul. Võtmetegur pole siin aga sugugi see, kui kaua peab uskumuse edukaks muutuseks mõtte- ja käitumismustrit treenima. Tõsi, niipalju on vast teada, et see on pigem kuude ja aastate kui päevade küsimus. Ent võtmetegur on sagedus ehk kui tihti sa seda muutust saad treenida. Vastus on muidugi lihtne – mida sagedamini, seda kiiremini uskumus muutub.

Niisiis. Päris suurt osa meie eludest ja tegemistest määravad tõesti ära meie uskumused, mis omakorda käivitavad emotsioone ja käitumismustreid. Ja uskumused on muuhulgas ka need, mis aitavad meil lihtsamalt elada – me ei pea siis hakkama tegelema iga otsuse, iga olukorra puhul palju energiat võtva analüüsiga. Samas aga mõned neist uskumustest töötavad ka selgelt vastu sellele, mida me tegelikult tahame saavutada, vastu ka sellele, kes me tahaksime olla. Ning mis võiks olla siis veel mõistlikum kui muutusi alustada kinnistades uskumust, et uskumusi on võimalik muuta. Edasi on juba eespool kirjeldatud tehnika küsimus 🙂

Jaga:

Veel lugemist