Viimane “analüüs”: AD 2008 – eitamine ja grupimasendus

Raimo Ülavere majandus ja äri 2 kommentaari

Postimees otsis oma veebiküljel aasta sõna. Ehk sõna, mis iseloomustaks kõige paremini lõppevat aastat. Pakun ka oma variandi, pakun isegi kaks sõna – eitamine ja grupimasendus. Põhjendan.

 

Ivari Padar ja Andrus Ansip tegid eitamise ajalugu.

Ivari Padar ja Andrus Ansip tegid eitamise ajalugu. Foto: Postimees

Eitamise nähtude kirjeldamisega pole vaja liiga palju vaeva näha. Kõige lihtsam on muidugi võtta ette valitsus ja riigieelrve. Siinkohal võiks pikalt kiruda ning kirjeldada, kuidas majanduse jahenemise märgid olid õhus juba ammu ja kuidas ettevõtjad valitsusele ka sellest väga otse märku andsid. Ja kuidas Padar-Ansip silmaklappidega hiigelkulukate valimislubaduste suunas jooksmist jätkasid.

 

Ent seda “analüüsi” on juba niipalju kordi tehtud, et selle emotsionaalne üle kordamine ei anna enam midagi. On selge, et poliitikud eitasid märke, hoiatusi ja nirusid väljavaateid majanduses niikaua kui said. Ja mõni teeb seda tänase päevani.

Ent kuidas on lood meiega, kes me igapäevaselt ei tööta “mäe peal”? Meiega, kes me üsna sageli tegeleme Olümpose (loe: Toompea) elanike hurjutamisega? Kes meist oli/on piisavalt informeeritud ja võimekas ning nägi ette sellesügisesi vapustusi ning nende mõju? Ja mitte ainult ei näinud ette, vaid võttis ka selle mõjude vähendamiseks midagi ette? Mõtlen majandusekspertide, firmajuhtide, ajakirjanike, enda tuttavate ja ka enda peale. Ja mulle ei tule pähe kedagi.

Täpsustan, mulle meenuvad mõned inimesed, kes rääkisid võimalikest raskustest. Ent mul ei tule pähe kedagi, kes oleks ka oma sõnade järgi käitunud. Alates Keskpäevatunni püsikülalistest, ettevõtjatest ja tipp-pankuritest kuni ajakirjanike ja poliitkuteni. Tean vaid käputäit ettevõtteid, kes suutsid sel aastal püsida plaanides, mis oli selleks aastaks seatud eelmise aasta lõpus. Ning nendestki enamiku puhul on küsimus ainult ajas, millal majanduse turbulentsid ühel või teisel moel neid räsima hakkavad. 

Või võtkem siis meid kui eraisikuid. Kes meist muutis oma tarbimisharjumusi siis, kui ilmnesid esimesed märgid raskustest? Mina ei tea selliseid. Pidu jätkus, kuni keegi kustutas tule. Kuni hinnatõusu järgselt ei õnnestunud perel poest alla tuhande kroonise arvega välja tulla. Kuni ühel hetkel tuli hakata kalkuleerima – kui sellises tempos edasi kulutada, siis …   

See ei ole parastamine, see on tõdemine. Tõdemine, et me ei oska ega pole võimelised tulevikku prognoosima. Olen sellest kirjutanud mitu postitust (vaata nt siit, siit ja ka Postimehes), viimases Ekspressis viitab juhtkirjas samale algallikale, Nicholas Talebi raamatule “The Black Swan” ka peatoimetaja Priit Hõbemägi. Ent mis teeb muutumise raskeks, on just eespool kirjeldatud eitus. Eitus siis, kui juba sündmused meie ümber toimuvad. 

Eitus on muutumise esimene faas ja paratamatult tuleb see etapp läbida. Kahju ainult, et selle läbimine sedavõrd vaevaliselt läheb. Mida kiiremini me eitusest üle saame, seda kiiremini lepime muutuse vältimatusega ning saame asuda muutusest enda jaoks parima välja võtmisele. 

Ent grupimasendus? Kaks inimest saavad tänaval kokku. Nad on tuttavad, ehkki mitte südamesõbrad. Üks ütleb: “Tere, kuidas läheb?” Teine kostab: “no mis ta siin läheb, majanduslangus..” Esimene, erutatult: “Ja-jah, raske on? Minul ka…” Ning järgneb elav keskustelu sellest, kui raske ikka on. Nn rapport ehk usalduse määr on kehtestatud, ühine jututeema kiiresti leitud.

Kirjeldatud diskussioon on kaunis tavaline igapäevaelus. Ent samas tekitavad sellised keskustelud just grupimasendust – minul on raske, sinul on raske, kõigil on raske. Ja loll on see, kellel pole raske, kas pole? Omajagu võimendust lisavad siia mitut masti hiromandid, nii mõned ajakirjanikud, eksperdid kui poliitikud, kes manavad tulevikku üha mustematest värvides. Käib võistlus, kes suudab mustema stsenaariumiga välja tulla. Seda kõike looritatakse aga sujuvalt realismi vajadusega – tulevikku vaadates peame oleme realistid. Jutt jumala õige, ent kui tunneli lõpust kustutakse valgus, siis ei aita ka kõige täpsem ja realistlikum prognoos.

Kohati on massilise raskustest, pankrottidest, hinnatõusudest jne, kõnelemise tagajärjel tekkinud otsekui masohhismi puhang – me oleme väetid ja viletsad, meist ei sõltu midagi, keegi teine on alati süüdi – tööandja, valitsus, Ansip, Rootsi pangad jne. Ning meedia võimendab seda toredasti, kutsudes sisuliselt üles koos kannatama (loe ühte varasemat postitust 500 päevane edumaa).

Oluliselt enam peaksime tegelema sellega, et rääkida, mis on hästi. See on ainuke, mis meid edasi viib. Hala ja koos masendumine viib edasi küll, aga mitte päris selles suunas, kuhu tahaksime.

Seega. Olgem aastale tagasi vaadates realistid ja tunnistagem, et probleemid tulid meile kõigile üllatusena. Ning tunnistagem, et keerulised ajad on kohal. Eitusest oleme ehk nüüdseks üle saanud. Üritame nüüd üle saada ka grupimasendusest. Kuidas seda teha? Lihtsalt. Kui saad kokku tuttava, sõbra, naabriga. Proovi juttu mitte alustada sellest, kui raske meil mõlemal on. Vaid sellest, mis on meie elus hästi. Hoolimata kõigest.  

Mina omaltpoolt luban tegeleda sama asjaga. Luban ka seda, et see postitus on minul viimane katse tegeleda analüüsiga, mis on valesti. Edaspidi oluliselt rohkem sellest, kuidas võiks asjad olla ja kuidas seda võiks saavutada.

Niisiis. Kuidas võiks meil asjad siin Eesti majanduses olla AD 2009?

Liitu 2500+ juhi, tippspetsialisti, sportlase ja meeskonnamängijaga meililistis

Juhtimisest, meeskonnatööst ja vaimu treenimisest e-kirjad kuni paar korda kuus

Kommentaarid 2

  1. Mina olen eitamise poolt! Ma eitan, et on mingi majanduskriis. Olenemata sellest, et ma ise jäin töötuks. Kindlasti ei ole majanduskriis selle põhjuseks…kuigi pooljuhuslikele tuttavatele võib alati nii öelda. Ja ma eitan ka seda, et hullem on alles ees. Mitte midagi hullu ei ole juhtunud ju, no ei saa enam esemeid osta… Ma ei usu, et keegi meist nälga jääb. (Loodame, et ma ei ole sunnitud kunagi vaid oma sõnu sööma.) Aga isegi siis saab söönuks! Ma loodan, et nüüd algab tavaline elu. Ei osta aiapäkapikku, või kui, siis enne mõtlen kolm päeva ja kui näen, et mu aed nutab selle päkapiku järele, siis ikka ostan. Parafraseerides nüüd mälu järgi üht budismist pärit õpetlikkust: kui sul on kaks leiba, siis üks müü maha ja osta selle raha eest lilli, sest kui leib toidab su keha, siis lilled oidavad su hinge. Nii tehkemgi! Musi!

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga