Kuhu on kadunud ärist Alfa-isased?

Raimo Ülavere juhtimine ja leadership, majandus ja äri 2 kommentaari

Mul on hea tuttav tippjuht. Eestlane, vanuselt 40ndate teises pooles, töötanud aastaid välismaal maailmanimega kontsernis, keel onfluent ja kogemusi süle ning seljaga.

Kirjutasin Eesti Ekspressi artikli, mis täna ilmus ja mille nüüd ka siin ära toon:
Paar aastat tagasi, kui tuttavaks saime ja koostööd alustasime, rääkisime sellest, miks ja kuhu ta Eestis tööle läheks. “Ma eelistan firmasid, kus ei ole eestlastest omanikud,” ütles mees. See polnud arrogants ega kohati kaasmaalaste seas kaunis levinud masohhistlik hala eestlaste madalusest. See oli ehe näide tänapäevaste eesti soost juhtide hoiakust, näide realistlikust ja mõnes mõttes ka egoistlikust kaaluvast otsusest. Täna on mu tuttav jälle Eestist läinud, pärast mõneaastast siin töötamist asus ta juhtima suure kontserni tütarfirmat Balkanil.
Poolteist aastat tagasi, masujärgses põlvini soos müttamise õhkkonnas, kirjutas Hans H. Luik eesti soost 90ndatel alustanud ettevõtjatest kui “vettinud mäkradest” ja sellest, et keegi ei taha enam nende üritust jätkata või ka ise midagi sarnast luua. “Keegi ei taha vastutust võtta”. Keegi ei taha vedada rasket vankrit, mille “mägrad” on aastatega täis ladunud ning mis masu ajal oli ohtlikult kraavi poole kreeni kiskumas. Alfa-isaseid pole järgmises põlvkonnas nii palju, nentis Luik. Talle sekundeeris, veidi teise nurga alt hiljuti Rein Kilk, kes on küll Luige ees jänni jäänud “keskmise finantskohustusega”, ent kes sellest hoolimata sarnaselt viimasega jutlustab eestlaste ettevõtlusest ja juhtpositsioonidelt lahkumisest. Kaduv põlvkond, järelkasvu pole…
Otsides juhte oma firmadesse pole hädas mitte ainult Luik – nii mõnigi kodumaine suuromanik on katsetanud juba päris mitme tegevjuhiga ja lõppu ei paista tulevat. Head juhid on justkui otsa saanud… Räägime siis ärist või poliitikast, kus erakondade võtmekohtadele konkurents näeb sageli välja rohkem rohkem nagu demokraatia nimeline laumäng või avalikust sektorist, kus maksuameti juhi kohale laekub täpselt üks avaldus. Ja teisalt loeme viimase aasta-pooleteise lehtedest, kuidas Valdur Laid läheb juhtima Telia-Sonera lairiba üksust, kuidas Piret Mürk töötab TeliaSonera viitsepresidendina, Veiko Sepp kolib Hiina Ericssoni kliendiüksust juhtima või Anne Mere võtab Soome suusad kaasa, kui läheb HKScan´i kontserni juhtima. Ja isegi kui keegi tuleb tagasi, nagu Swedbankist Erkki Raasuke, siis ei tundu tema esimene valik ja väljakutse olevat saada kodumaise omanikega ettevõtte kuulekaks juhiks? Seega, vähemasti äris justkui vastutusvõimelisi juhte on, aga vastutust võtavad nad kusagil mujal, mitte juhina Eesti omanikega ettevõtetes…Või vähemasti tundub nii.
Vahel tundub tõesti, et paljud Eesti paremad pojad ja tütred on pigem nõus töötama anonüümsetele ülemere omanikele kui Eestis juba aastaid Äripäeva esikaasi täitvate maskuliinsete härrasmeeste heaks. Mu eespool nimetet tuttav juht ka selgitas tagamaid: tavapäraselt on suurkorporatsioonis asjad pigem selged kui segased – kellel on mis vastutus, mismoodi asju aetakse-tehakse sõltub pigem masinavärgist, kui juht-omaniku suvast. Masinavärk, olgu või nirupoolne, on reeglina siiski etteaimatavam, kui ekstsentrikust mine-tea-millal-sisse-hüppav omanik. Igatsedes juhti, kes vastutaks, annab omanik piltlikult öeldes omapoolselt parima, et tegevjuht jumala eest ikkagi ei vastutaks. Täpsemalt – vastutaks eelkõige omaniku tehtud otsuste eest, mitte ise otsustades. Juhil on tunne nagu oleks saadetud magustoidu kahvliga vaalaskala püüdma…
Muuseas, omaette huvitav teema on see, kas Eesti omanikud on siis mingi eriline liik. On asi isiksusi loovates segaverelistes geenides või Nõukogude aja järellainetuses või aastasadu kultiveeritud kultuuris või … kõiges selles kokku. Ei tea. Omajagu vürtsi lisab aga fakt, et inimeste tegevust võimule ja võimu enda kätte saades määrab isiksusest ja geenidest enam olukord, millesse nad on sattunud. Igaüks võib ette kujutada olukorda, kui omanik on ettevõtmisse pannud enda ja mõnikord ka oma pere elust 20 aastat. Lisaks veel teinegi fakt, et võim teeb pimedaks – edu toodab edu, usk enese võimekusse kasvab, keegi enam otsustele väga vastu ka ei vaidle, rääkimata oma ettepanekute lauale panemisest. Ainus, mis lauale kipub tulema, on juhi ja võtmetöötajate lahkumisavaldus.
On ka üks üsna konkreetne nähtus, millega olen ise kokku puutunud ja mida kinnitab ka viimatine EASi tellitud juhtimise valdkonna uuring: välisomanikega firmad pööravad enam tähelepanu inimeste, sh juhtide arendamisele, olgu see väljendatud ajas või rahas või lihtsalt personalistrateegia olemasolus ja selle rakendamises. Sest see on süsteemi jätkusuutlikkuse loomulik osa. Tõsi, diskuteerida, ja pikalt diskuteerida võib nende strateegiate, kompetentsimudelite ja muu taolise tõhususes. Ent on fakt, et välisomanikega ettevõtetes tegeletakse inimestega enam ja süsteemsemalt. Mõistagi on erandeid, nii ühes kui teises suunas. Eesti ettevõtetest näiteks infotehnoloogia üks lipulaevadest Webmedia, kellel vastutust mitte võtvate juhtide probleeme ei tundu olevat, seda isegi viimaste aastate ülikiire kasvu juures.
Webmedia tundub olevat ka hea eksponaat sellelt riiulilt, kuhu on “kadunud järgmise ettevõtjate põlvkonna alfa-isased”, lisaks üle-mere suurte kontsernide rägastikku. Huvitaval kombel on vahe eelmise põlvkonna ettevõtjate “alfadega” mitte ainult valdkonnas, erinevus on ka muus ja hoopis olulisemas aspektis.
Uued kodumaised äritaifuunid pole tingimata nui-neljaks-minu-sõna-maksab-kultuuri kandjad. Nad tunduvad läbi löövat turu ja inimestega kohanemise ja arvestamise kiirusega, vastupidiselt vanade “alfade” ekstsentrilise karismaga tahte peale surumisele. Muuseas, nad ei satu ka vanade tegijatega samaväärselt meediapilti, sest esiteks pole see neile nii tähtis – nende turg ja ambitsioon on sageli mujal, ja teiseks on ajakirjandus inertne – aastaid on äriajakirjandus kajastanud samade nägude tegemisi ning tundub, et uute leidmine nõuab  pingutust, mida pole lihtsalt aega ja jaksu teha. Ja kolmandaks – küllap ka ajakirjandus, sageli ka teadlikult, arvestab oma tasapisi vananeva lugejaskonnaga, kes arvatavalt peab piltlikult öeldes seksikaks ikka seda, mida teeb Tiit ja kuidas läheb Toomasel.
Mis saab edasi? Ma kardan, et kuni Eesti omanikega eelkõige n.ö vana majanduse ettevõttete käilakujud ei muuda enda ja oma äride tegutsemise loogikat inimeste suhtes, süveneb trend kiiresti: varem või hiljem lõpetab ettevõte välismaiste kontsernide hellas või vähemhellas süleluses.
Hetkel maailma üheks mõjukamaks juhtimismõtlejaks peetav Linda Gratton ütleb 200 maailma eksperdi ühsiprognoosile tuginedes, et tulevikus lähevad suured korporatsioonid veel suuremateks. Ja et samas kasvab kiiresti n.ö mikroettevõtjate arv, kes on oma aja ja elu peremehed ning kes haagivad ennast vastavalt projekti vajadusele korporatsioonide külge. Et sealt siis jälle lahti haakida, olemata seal palgatöötaja staatuses. Aastaks 2020 võiks selliste töötajate osakaal olla USAs kuni pooled töövõimelisest elanikkonnast.
Kuidas see Eestit ja juhte puudutab? Kasvõi näiteks nii, et Eestis loodi eelmisel aastal kolmandiku võrra rohkem firmasid kui aasta varem. Mõistagi polnud kõik ühel või teisel moel omanike poolt “sundmotiveeritud” tippjuhid, ent oma osa on ehk neilgi. Või siis nii, et üha enamal eestlastest juhtidel on võimalus ja oskused sõita mõne rahvusvahelise suurkorporatsiooni kõrgemale korrusele ja on päris kindel, et kuuleme sellelaadseid uudised sel ja järgnevail aastail veel ja veel.
Väga loodan, et kuuleme samal ajal ka võimekatest juhtidest, kellele Eesti tegusad omanikud on otsustanud anda vastutuse koos võimalusega päriselt vastutust teostada. Siis pole meil ehk põhjust kuulata kurtmisi kaduvatest Eesti omanikega ettevõtetest ja vastutust kartvatest juhtidest.

Liitu 2500+ juhi, tippspetsialisti, sportlase ja meeskonnamängijaga meililistis

Juhtimisest, meeskonnatööst ja vaimu treenimisest e-kirjad kuni paar korda kuus

Kommentaarid 2

  1. Hea lugu, nauditav lugemine! Aga pean tunnistama, et mulle on see alfaisaste jutt alati segaseks jäänud :-). Luik, Kilk jt ei ole ju “alfaisastena” olnud juhid kellegi teise firmas. Nad on olnud omanikud ehk käivitajad ja riskide võtjad. See ongi teine tüüp kui juht, kes on ikkagi palgatöötaja (hoolimata sellest, et meedia tahab neid pidevalt ärimeesteks nimetada).

  2. Post
    Author

    Eks see veidi segane ongi. Võib-olla on alfa-isaste otsing koodnimetus millegile, mida L&K&Co päris selgelt ei suuda välja öelda.

    Mäletan oma eelmisest tööelust ajakirjanikuna seda, et kaunis sageli oli allikatel konflikt sellega, mida nad ütlesid ja mida mõtlesid (ehk “ma ütlesin küll, aga ma ei mõelnud seda…”). Seega, kui otsitakse alfa-isaseid, mida siis tegelikult öeldakse?:-)

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga