Lollus maksab kätte. Eriti valusalt maksab kätte poliitkute lollus, kuna lisaks neile endile saavad koosa kätte ka kõik ülejäänud maksumaksjad. Nii ongi poliitikute lollus mänginud meid kahvlisse – SAS nõuab firmale rahasüsti tegemise tingimusena riigilt 34%se osaluse müümist. Loomulikult on selline nõue pretsedenditu ja ajab harja punaseks. Üks erafirma esitab ühele riigile ultimaatumi. Mida värki! Aga kui järgi mõelda ja ülesärritatud eneseuhkus hetkeks unustada, kas polekski parim variant osalus SASile müüa, anda Estonian Airile ükskord võimalus rahulikult õhku tõusta, ning keskenduda, nii mõtte kui rahajõuga sellele, et teha Tallinnast piirkonna kõige soodsam ja mugavam lennukite maandumispaik.

Äripäeva tänane esikülg.
Äripäeva tänane esikülg.

Pole tegelikult enam mõtet kuigivõrd rääkida sellest, kes millal ja millise vea tegi. Ehk, kes on süüdi, et Eesti riik on pandud ühe erafirma poolt sundvaliku ette, kus on võimalik valida ainult halbade variantide seast. “Süüdlaste” väljaselgitamine ei vii lahendusele lähemale. Küll aga viiks lahendusele oluliselt lähemale see, kui valitsus, eelkõige majandusminister Juhan Parts ja peaminister Andrus Ansip (kes on igas asjas ekspert :-)) jõuaksid alustuseks ühisele arusaamisele, mis on riigi huvi lennunduses?

Kas see on emotsionaalne väärtus, mille osa on näiteks ka rahvuslik lennufirma?
Kas me tahame, et riigi huvi ja selle järgi käitumine tooks rohkem inimesi, ärimehi, investeeringuid?
Kas me tahame, et Tallinnast läheks rohkem otseliine (mis omakorda jälle toob rohkem inimesi, investeerijaid)?
Kas see on teenida võimalikult head finantstulu?
Või midagi muud?

Millist eesmärki neist täidab riigi osalus Estonian Airis? Väga segane lugu. Parts ütleb, et Estonian Airi osalusel on emotsionaalne-rahvuslik väärtus. Ansip aga räägib osalusest kui finantsinvesteeringust. Vabandust, aga mõlemad argumendid on pehmelt öeldes jaburad – Estonian Air pole sisuliselt juba ammu rahvuslik lennufirma, vaid SASi filiaal. Ning finantsinvesteeringuna osalust käsitleda, seda eriti praeguses majanduse ja Estonian Airi olukorras, on lihtsalt veidi elukauge. Lühidalt, seal ei ole emotsionaalset väärtust ega ka raha. Aga miks siis ometi seda osalust vaja on?

Kui saaks kokku lepitud see, mida me lennunduselt tahame, siis saaks aga ehk ka otsustada, millised on parimad vahendid, selle huvi realiseerimiseks. Kui see on tõesti 34%ne osalus lennundusfirmas, siis … ok, ei müü, kraakleme ja vireleme edasi. Aga arvestama peab, et 34%ne osalus on täpselt “ei ela ega sure” osalus – otsustusõigust pole, vetoõigus kipub olema fiktiivne, finantstulu suurt ei saa, ent investeeringute korral peab raha juurde panema – muidu väheneb osalus veelgi (selles mõttes on SASi nõue loogiline: meie paneme raha sisse, aga kui teine omanik ei pane, siis peaks ka tema osalus vähenema).

Võib-olla on aga parim viis lennunduse huvi realiseerimiseks hoopis suunata aju ja rahajõudu rohkem Tallinna lennujaama, muutes teda piirkonna soodsaimaks ning meelitades nii siia uusi lennufirmasid. Reisijate arvuga Tallinn praegu konkurente, eelkõige Riiat ja Helsingit, ei löö, see on selge. Tallinna lennujaama tariifid on heal juhul “konkurentsivõimelised”, ent ei midagi enamat. Igaljuhul ei midagi sellist, mis sunniks lennufirmasid ütlema “wow, siia me tuleme”.

Kui riik tahab toetada lennundust, et oleks rohkem reisijaid, kelle seas rohkem võimalikke investeerijaid (kes tulevad siia otselendudega maailma eri paigust), siis äkki oleks mõistlik hoopis tegeleda lennufirmadele soodsa tegevuskeskkonna loomisega. Mitte aga üritada igal sammul saamatust ja otsustusvõimetust näidates teha ühest aastaid virelevast pisikesest lennufirmast superkompaniid, mis lendaks igale poole, kuhu aga eestlased soovivad ning muidugi ka vastupidi – kes tooks siia kõik, kes aga tulla soovivad.

Ilma rahata, konkreetse plaanita ning vähemusosalusega on superkompanii tegemine otsekui reede öösel sopsus peaga metsas vastutuult kehavedeliku eritamine – alguses on veidi naljakas ja soe, ent pärast märg ja kõvasti haisev. Ning millegipärast ei taha pärast seda ka pudeliring enam sinuni jõuda.

Seega, Juhan ja Andrus, mida me lennundusest õieti tahame?

Jaga:

Veel lugemist