Meeskond pole perekond

Raimo Ülavere juhtimine ja leadership, meeskond 7 kommentaari

“Meie meeskond on siin üks suur perekond” olen kuulnud juhte ütlevat. Ja mõtlen omaette, et vaesed töötajad, kellele niimoodi puru silma aetakse. Ja vaesed omanikud – olgu eraomanik või avaliku sektori puhul minusugune maksumaksja – kelle raha selle perekonna jutu saatel põletatakse.

Miks “meeskond kui perekond” juttu üldse räägitakse? Noh, esiteks – sest see kõlab nii toredasti ja … inimlikult, seal pole sees konflikte. Ideena on see lihtsalt nii armas, sellest on mõnus rääkida ja seda on mõnus kuulata (ehkki me samas teame, et isegi päris perekondades pole taevas sugugi alati pilvitu). See on ka üks viise, kuidas inimestesse sisendada turvalisuse tunnet. Ja kui inimene tunneb ennast turvaliselt, siis on ta ka tõenäoliselt avatum, rahulikum, kindlam. Ja teeb oma tööd ilma ülemäärase stressita.

Levinud kuvand moodsast juhist

Ja loomulikult läheb see perekonna jutt kokku kaunis levinud kuvandiga hoolivast, kuulavast, empaatilisest juhist. Täpsustan veel, et mõnede juhtide jaoks on see jutt ka seotud kuvandiga endast kui meeskonna-organisatsiooni “isast” või “emast”. Ning veel, muidugi, vähetähtis pole ka ettekujutus, et oleme valmis oma pereliikmete eest kõvasti pingutama. Meeskonnatöö, eksole!

Prrr, stop. Vaatame korraks rahulikult uuesti.

Vältimatu dilemma

Oletame, et organisatsiooni on loodud tõepoolest kultuur, mis kinnitab, et “me oleme üks suur perekond”. Ja nüüd tekib lauale teema, et mõned, sageli ka pikaajalised töötajad – kes nagu kõik teisedki, on nautinud “pereliikme” staatust – ei panusta töösse nii nagu neilt võiks oodata. Pehmelt öeldes. Ent organisatsioonil, meeskonnal on ju sihid, eesmärgid, tulemused, mis vajavad ära tegemist. Meeskond on alati vahend millegi saavutamiseks, meeskond ei ole ju eesmärk omaette. Milline on lahendus? Kui kerge või raske on oma pereliiget perest ära saata? Mida sellest mõtlevad allesjääjad? Kas see “üks suur pere” olemine ikka aitab tulemuslikkusele kaasa?

Meeskond on vahend, mitte eesmärk

Veelkord: meeskond ja meeskonnatöö on alati vahend millegi saavutamiseks. Ehk kui pole eesmärki, sihti, siis pole ka meeskonnal suuremat mõtet. Ja tulemusi toob koju reeglina pigem profispordi meeskonna taoline meeskond kui end perekonnaks identifitseeriv meeskond. Milles nad siis erinevad?

Ühte sa oled sündinud, teist valid

Alustades ilmsematest asjadest – perekonda sa ei saa valida. Ja see on ka elus kui mitte ainus, siis vähemalt üks vähestest asjadest, mida me elus valida ei saa. Ent meeskonda, organisatsiooni saab valida, lähtuvalt eesmärgist, tähendusest, ka meeskonnakaaslastest. Miks see on tähtis? Sest valik tähendab vastutamist. Ja muuhulgas ka võimalust lahkuda.

Erinevad eesmärgid

Üks olulisemaid erinevusi on just eesmärkides. Perekonnas on eesmärk inimeste vahelised suhted. Lihtsamalt öeldes: et meil oleks koos hea olla (antud juhul – et oleks hea töötada). Meeskonna eesmärk ja algne põhjus on aga ikka tulemus ja usk sellesse, et saavutame tulemuse paremini siis, kui teeme meeskonnatööd. Olen väga kaugel sellest, et öelda, et inimestest hoolimine ja nendega arvestamine pole tähtis. Või et üksteisega hea läbi saamine on täitsa neljanda järgu küsimus. Kuid see kõik on ikkagi meeskonna eesmärkide kontekstis – hoolimine, empaatia, üksteisega mõistlikult läbi saamine lihtsalt aitab sageli kaasa tulemuslikkusele. Kui aga kõige olulisemaks saavad suhted, siis liigutakse meeskonnast klubi poole – koos on ühiste huvidega inimesed, kellel on hea üksteise seltskonnas aega viita.

Kunstlik harmoonia

Perekondades sageli valitsev tingimusteta armastus võib kaasa tuua kunstliku harmoonia, raskeid teemasid lauale ei panda, sest ei taheta konflikti minna. Noh, teeb natukene vähem ja kehvemini kui teised, ent üldiselt on ta ju täitsa okei inimene. Ja meil on ikkagi siin perekond! Hmm. Kas see on ikka see meeskonnana parima võimaliku tulemuse tegemine?

Heas meeskonnas on rahulolematus

Tipptulemusi saavutavates meeskondades on alati rahulolematus. Ideid ja plaane vaidlustatakse, nende üle vaieldakse, oma seisukohtade eest seistakse. Ning ollakse rahulolematud – enda ja teiste tulemuste suhtes. Muuseas, rahuololematus on staare (heas mõttes) käivitav ja käigus hoidev jõud. Ja heas meeskonnas pidevalt toimub midagi. Mitte küll suuri, n.ö lahtisi konflikte, ent kostub pidevat naginat. Perekonnas oleks selline asi vähemasti veider kui mitte enamat ning võib päädida perekonna lagunemisega.

Ehk lühidalt: kui me räägime meeskonnast ja meeskonnatööst, siis võib-olla on hea mõte rääkida sellest pigem profispordi meeskonna kontekstis kui perekonna konktekstis. Igaüks panustab oma parima ja igaühelt ka oodatakse oma parimat panust. Selleks, et ära teha eesmärk. Kui inimene seda ei tee, siis pikas perskeptiivis ei realiseeri ka meeskond oma võimekust ning sel juhul on eelkõige juhi vastutus teha juhtimisotsus.

Liitu 2500+ juhi, tippspetsialisti, sportlase ja meeskonnamängijaga meililistis

Juhtimisest, meeskonnatööst ja vaimu treenimisest e-kirjad kuni paar korda kuus

Kommentaarid 7

  1. Aitäh Raimo heade mõtete eest! Ma ei ole isiklikult kokku puutunud ühegi juhi või autoriga, kes väidab, et töökeskkond peab olema perekond. Sul on selleks ka väga head ning põhjendatud argumendid. Küll aga räägitakse tööperest psühholoogilises tähenduses, et suhtedünaamika võiks olla töökeskkonnas turvaline nagu perekonnas st on kindlustunne, et inimesed minu meeskonnas soovivad meeskonnale ja mulle head jne, et saaksin avaneda, olla haavatav ja ehe. Sama järelduseni jõudis hiljuti ka Google avastades tiime analüüsides, et üks olulisi edufaktoreid oli psühholoogiline turvatunne. Seega võib kergelt valesti tõlgendada seda “pereteemat”, sest pereks ei saa meeskond kunagi muutuda, küll aga võiks sealsed turvalised suhted olla inspireeritud perest. Ja siin on juhil väga oluline roll, kuna pajud juhid ise on nii kinni ja kaitses muutes ajas ka meeskonna samasuguseks.

  2. Post
    Author

    Aitäh, Kaido, heade sõnade ja täiendava kommentaari eest. Ma olen väga päri turvatunde vajalikkuse osas meeskonnas, see on vundament ja selle vajalikkuses pole kahtlust. Ja teisalt selle meeskonna ja perekonna temaatika minu arvates vildaka tõlgendamise ohu pärast ma ehk selle jutu kirjutasingi – kui öelda, et “meeskond peaks olema nagu perekond”, siis kipub vast enamikel inimestel peas tekkima kuvand millestki muust, kui spetsiaalselt tulemuste saavutamise tarvis kokku pandud inimeste pundist.

  3. Huvitav, minu jaoks küll perekond ei tähenda probleemidest mitte rääkimist või oma kohustustest (töö kontekstis tulemuste saavutamiseks vajaliku vastutuse ja töö) kõrvale hoidmise aktsepteerimist. On ju täiesti võimalik olla korraga inimlik ja nõuda ka tulemusi ning rääkida probleemidest. Antud jutt kehtib minu jaoks ainult ühe perekonna tõlgenduse puhul, kuigi neid perekonna variante on palju rohkem. Aga, samas arusaadav, et vahel on hea midagi sellist provokatiivset väita, mis tekitab arutelu ja paneb inimesed lugema. Oleks ilmselt ka igav, kui kõik ikka samu mõtteid uuesti ja uuesti väljendaks. 🙂

    1. Post
      Author
  4. Väga hea artikkel Raimo!
    Olen täiesti nõus sellega, et üks töötiim peaks olema suunatud firma eesmärgile ning andma selleks oma parima panuse. Lugedes raamatut „Powerful“ by Patty McCord, lisas autor ühe huvitava lause just selle kohta, et töötiim pole pere vaid meeskond ning et töökeskonnas ongi üks meeskond täiuslik teatud ajakärgus. Organisatsioon muutub ajas (n.kasvab) ning iga meeskonnaliige ei kasva selle muutusega kaasa, muutudes nostalgiliseks. „But nostalgia that inspires resistance to change will fluel discontent and often undermine growth“.
    Seega tulekski teha meeskonnas muudatusi nii, et see endiselt täidaks firma eesmärki ja vahest tähendab see vabanemist nendest, kes muutustega sammu ei pea. Perekondlikus suhtes oleks raske ja kohati isegi ebainimlik selliseid otsuseid langetada. Pigem palgatakse lisaks keegi uus.

    Olen nõus ka esimese kommenteerijaga, et perekondlik turvatunne annab tiimile vajaliku portsjoni usaldust. Näen sarnaselt, et usaldus on väga vajalik aga minu arust on see ka küpse tiimi tunnusmärk, kus usaldust ja turvatunnet suudetakse anda meeskonna tasemel.

    Väga hea oli lugeda neid mõtteid siin Raimo artiklis, mille aktuaalsus tänapäeva feel-good ühiskonnas aina kasvab. Väga hästi põhjendatud ja võrreldud aspektid. Tänud jagamast!

    1. Post
      Author

      Aitäh! Patty McCordi raamat on minu arvates üks parimaid, mis juhtimise teemal viimasel ajal ilmunud. Ja ehkki sisult mahukas, siis lehekülgede arvult õnneks üsna õbluke ka 🙂

  5. Väga õigel ajal minuni jõudnud lugu olulisel teemal. Paraku on organisatsioonidel oht kalduda antud juhul äärmustesse ning olenevalt meeskonnaliikmete nö isiklikust filtrist oma soove üle võimendada. Kuidas see usaldusele toetuv, samas eesmärkidele suunatud ja inimesei arvestav kultuur, luua ja elus hoida – see on võti. Tervitades!

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga